Blogi lugu

Mis teeks üks laps,
kui raamatuid poleks?
Aina hullaks ja mängiks,
midagi lugeda poleks.

Kui sul on mõni raamat,
siis võta ja loe,
vaata pilte ja sirvi
otsast lõpuni see.

Küll varsti siis näed,
et eksisid sa,
polegi see raamat
nii ebahuvitav.

(Pille värsiveeretus)

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Viljandi Kultuuriakadeemias õppisid raamatukoguhoidjateks kaks Saare tüdrukut Diana ja Pille, kes olid juhtumisi parimad sõbrad. 2011. aasta sügisel - see on oluline daatum ja seetõttu rasvaselt - said nad ühes õppeaines ülesandeks luua midagi mõnes internetikeskkonnas. Kuna Diana arvates on tühi vaev ja vaimu närimine luua midagi täiesti suvalist, siis rääkis ta Pille nõusse, et võiks hakata ühiselt kirjutama ajaveebi lasteraamatutest.

Nüüd, üheksa aastat ja umbes 210 loetud raamatut hiljem on see blogi ikka veel alles. Vahepeal on mõlema Saare tüdruku elu visanud uperpalle kui kepsutanud rõõmsalt uutes suundades, aga vaatamata pikkadele pausidele kirjutamises jõuavad nad otsaga lõpuks ikka raamatutest kirjutamise juurde tagasi. Lugemine on meeldiv sõltuvus, millest on raske loobuda! :)

Kui sul on blogi jaoks soovitusi või küsimusi, siis saada need julgelt aadressile raamatulaegas(ät)gmail.com. (ät) asendada sümboliga @

 
Ja kui sa tahaksid vahelduseks ise mõne postituse kirjutada, siis selle vastu pole meil samuti midagi. Siiamaani pole meil lihtsalt õnnestunud kedagi nõusse rääkida :).