Takjaväli

Esmaspäev, 25. oktoober 2021
Nõid istus taburetil maja ees ja leotas tulitavaid jalgu kausis. Viimasel ajal käis ta veidi enam jalgsi, peamiselt aina lisanduvate Harry Potteri raamatute lugejate tõttu. Kui nad mingi ime läbi saaksid teada, et Takjavälja juures hoovis elab Nõid, ei annaks need väikesed põrgulised ju juba hommikust saadik rahu. Nõid liigutas varbaid ja mõtles nende väikeste prillikandjate massist, ema huulepulgaga (alati kõige kallimaga) maalitud välgukujuliste armidega, ja tal jooksid hirmujudinad üle selja. Ehkki komberdava mutikese teesklemine nõudis omajagu vaeva, oli see otsustavalt parem kui autogrammide jagamine ja luuaga õppelendude tegemine.

Vahepeal juhtub nii, et lähen raamatukokku laenutama ühte raamatut... aga tulen tagasi hoopis mingi teisega. Sellisega, mille puhul ma mõtlesin, et ega ma seda ei loe, kiikan ainult korraks sisse. Üldise silmaringi avardamise mõttes või kuidas iganes seda nimetatakse. Nii mõtlesin ka Kataryzna Ryrychi raamatu "Takjaväli" puhul, et ma lihtsalt teen kiiresti kindlaks, kas see sobib lugemiseks ühele toredale 11-aastasele tüdrukule. Olles lugenud nagu niuhti läbi terve raamatu, sain ma aru, et see sobib lausa suurepäraselt lugemiseks ka palju vanematele lugejatele :). Ausõna, kui seda aasta lõpus parimaks lasteraamatuks ei valita, lähen ma mõne otsustaja akna alla valjuhäälselt meelt avaldama.

Alguses tundus, et on selline on-kah lugu. Et on Takjaväli ja Turvakvartal ja lapsed, kes mängivad ja nõid ja... Nojah, veidi igav. Ilmselgelt ma alahindasin juttu. Jutte   nagu ka nõiakasse  — ei maksa kunagi alahinnata. See oli jutt, mis iga lehega kasvas ja kogus jõudu. Selline jutt, mida saab ainult järjest lugeda, sest muidu võib näiteks juhtuda, et loos "Sõnajalaõis" ei saa te aru, kust see suur roheline konn nõia aeda sai ja miks ta nõia kassi nii vihkamist täis pilguga põrnitseb. Üks neist juttudest, mida hakkad aegamisi sel viisil armastama, et hirmsasti kahju on, kui ta lõpuks otsa saab. Tahaks ise Takjaväljale kolida, aga vat, ei saa. Võib-olla õnnestuks ainult igavust kodustada, aga teda on niigi rohkem kui tarvis :).

Samas ei ole see mingi ninnu-nännu jutt. Selles jutus on sügavust ja selles jutus on... ei teagi, kuidas seda öelda... elu? Surmigavalt ja hariduslikult väljendudes on selles nii haigusi, alkoholismi, ökoloogilist teadlikkust, kiusamist ja samas taktis edasi. Õnneks ilma mingi moraalitsemise ja närvidele käimiseta. Põnevalt väljendudes on siin soovide täitumist, vandeseltslaslikkust, vampiir (või siis mitte), nõid, pahurad vihmapilved, käpajäljega täht ja üks pesuehtne nõiakass, kes vastab igas mõttes kõikidele musterkassi nõudmistele.

Nõia kass aga — vastupidi — nautis kõike õndsas rahus, sirutas end pingil täies pikkuses välja, jättes Magdale vaid väikese jupikese, millele oleks vaevu mahtunud kõige tillem pesutoa kassipoegadest.

Rohkem polegi mul lisada. Headest raamatutest pole mõtet pikalt rääkida. Neid tuleb lugeda.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar