Margareti ükssarvik

neljapäev, 7. oktoober 2021

Järgmisel päeval läksin koos ükssarvikuga jalutuskäigule. Me sahistasime lehtedes ja püüdsime neid, mis puude otsast alla liuglesid. Korjasin üles okkalise kastanimuna, eemaldasin ettevaatlikult koore ja puudutasin sisu –  see tundus sametine kui haldja nahk. 

Mulle on alati meeldinud sügis. Sügis oma uhkeldavate värvidega võtab suisa silmanägemise ära: kanarbikulilla, vahtraoraž, kasekuldne, pohlapunane... Pole midagi toredamat, kui sügislehtedes sahistada või mantlitaskud mahakukkunud kastanimune täis toppida.

Briony May Smithi raamatus "Margareti ükssarvik" on esindatud ka teised aastaajad, aga mulle jääb ta meelde eelkõige kui sügiseraamat. Just sügisel kolib väike Margaret kaugele-kaugele maamajja, mis tundub talle alguses nii suur ja tühi. Ümbruskonna mägismaal ringi jalutades... Teate, kuna see on ikkagi maailma kõige armsamate piltidega raamat, siis las ma parem näitan teile... 

Ehk siis, õitsvatel kanarbikuväljadel ringi jalutades...


 ... näeb Margaret lahkuvaid ükssarvikuid, kes sügise saabudes Ükssarvikusaarelt minema lendavad. Üks pisike varss on karjast maha jäänud ja Margaret võtab ta enda juurde koju. Väikesele ükssarvikule on küll natukene keerulisem toidu- ja joogipoolist leida, aga vanaemal on sel alal salateadmised :). Nii elabki ükssarvik Margareti pool, kuni saabub kevad.

Kevad on ilus aastaaeg, aga kui su sõbraks on ükssarvik, loodad sa, et kevad ei tulekski. Miks see nii on, seda saab lugeda ja vaadata lõputult imetleda juba raamatust. (Praegu seda postitust kirjutades on mul tunne, et ma hoian seda raamatut veel enda käes... nii sügise lõpuni :) )

P.S Napsasin pildid autori kodulehelt, kus on üleval ka joonistused tema teistest raamatutest.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar