Õnneliku inimese särk

neljapäev, 2. september 2021
Rahvajutud on mulle alati meeldinud. Kõige paremad on need, mille puhul ma lõppu ära ei arva. Siis jätkub õhinat ikka viimase lauseni välja.

Eks seetõttu meeldib mulle ka Piret Pääri jutustatud raamat "Õnneliku inimese särk". Alguses küll nurisesin, et raamatuga koos pole võimalik laenutada jutuvestjat Piretit ennast, aga lugedes tundus, et killuke teda oli ometigi kaasa tulnud. Üks jutt läks sujuvalt üle teiseks ja üldse olid need 21 juttu (loodetavasti loendasin õigesti) väga hästi valitud. Puhas rõõm oli neid lugeda ja kuna tegu on rahvajuttudega, siis sobivad need nii noortele kui vanadele.

Minu lemmikjutt oli surmast.  Ehk olete seda kuulnud? Kuna mul on halb mälu, siis lisan kindlasti midagi juurde või jätan ära, aga rahvajutte võibki suupäraseks seada.

Teadupoolest oli vanasti peredes palju lapsi. Oli ka ühel vaesel mehel juba mitu-mitu suud toita, aga naine sünnitas ühe veel lisaks. Polnud midagi parata, mees pidi lapsele ristivanema otsima. Vanasti oli lihtsalt nii, et igal lapsel pidi ristivanem ehk vader olema. Ilma ei sobinud! 

Majast majja käies selgus aga, et keegi ei tahtnud vastsündinule vaderiks hakata. Mehe meel läks aina nukramaks ja nukramaks. Kui ta nüüd kurvastades mööda teed kodu poole astus, juhtus talle vastu üks võõras mees. Võõras otse loomulikult päris, et mida halba on juhtunud, et vaese mehe meel nii must on. Vaene mees rääkis oma murest, mispeale kostis võõras, et kui asi on ainult selles, siis võib ta ise vaderiks hakata. Võite ette kujutada vaese mehe rõõmu!

Kui nad nüüd koos kodu poole jalutasid, tuli vaesel mehel lõpuks pähe küsida, mis võõra nimi on. "Surm olen," vastas võõras. Vaene mees kohkus küll hirmsasti ära, aga teha polnud enam midagi. Kuidas sa ikka surmale ära ütled!

Kui laps oli ristitud, ütles Surm vaesele mehele, et see ei kõlba nüüd küll kuhugi, et ta nii kehvasti elab. Hakaku arstiks! Mees oli tummaks löödud, sest ravimisest ei teadnud ta mitte kui midagi. Aga Surm rahustas teda. Piisab, kui ta tuppa astudes vaatab, kus Surm seisab. Teiste jaoks on Surm nähtamatu. Kui Surm seisab voodiotsas, kus on haige pea ehk siis päitsis, siis saab haige kindlasti terveks. Vahet pole, millega teda ravida. Seisab Surm aga seal, kus on haige jalad ehk jalutsis, siis pole samuti vaja midagi teha. Siis on kindel, et haige elupäevad on loetud. Muretseda siiski ei tasu, sest inimesed on tänulikud ka selle teadmise üle. Nii saavad nad oma viimaseid päevi paremini kasutada.
Mees tegi Surma õpetuse järgi ja sai rikaks ning üle ilma kuulsaks. Nii kuulsaks, et kui kuningas haigeks jäi, kutsuti ta ka teda ravima. Mees astus tuppa ja, oh õudust, Surm seisis voodi jalutsis. Teha polnud midagi ja tuli õukondlastele kurba uudist kuulutada. Kuningal polnud lõpuni palju jäänud. Õukondlased hakkasid muidugi paluma, et ehk saab kuninga siiski terveks ravida. Kuulsale arstile ei peaks midagi võimatu olema. Mees mõtles natuke ja...

Ja tundub, et see on kõige õigem koht, kus pooleli jätta. Raamat on olemas ja ootamas :) Head lugemist!


P.S Kunstnik Katrin Ehrlichi varblased olid väga lustlikud!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar