Meremaa jutud

esmaspäev, 23. august 2021

"Aga mina olen varju ees võimetu. Kas on kusagil paika... " Gedi hääl suri, enne kui ta oli küsimuse esitanud. /.../
Gedi vaikimine nõudis tõde ning Ogion ütleski lõpuks: "Sa pead ringi keerama."
"Ringi keerama?"
"Kui sa lähed edasi, kui sa põgened nagu enne, kohtad sa kõikjal kurjust ja hädaohte, sest vari ajab sind edasi, tema valib tee, mida mööda sa lähed. Sina pead valima. Sina pead otsima seda, mis sind otsib. Sa pead tagaajajat taga ajama."

Kui noortelt fantaasiakirjanikelt on intervjuudes küsitud, kelle raamatud nende loomingut kõige rohkem on mõjutanud, siis nimetavad nad tihti Ursula K Le Guini nime. Tema loodud Meremaal (Eartsea) on seigelnud paljud tulevased kirjanikud.

Arusaamatul kombel mina Meremaa jutte seniajani lugenud polnud. See viga tuli kiiremas korras parandada ja seetõttu veetsingi augustikuu alguses meeldivalt aega 90ndatel Merlini raamatukogu sarjas ilmunud raamatutega. Täpsemalt olid nendeks "Meremaa võlur", "Atuani hauad", "Kaugeim kallas" ja kirjaniku hilisem lisandus "Tehanu". Lugusid on tegelikult ühe ja poole (paksu) raamatu võrra rohkem, aga uusi tõlkeid mul kodus lihtsalt polnud. Võtsin riiulist kõik, mis seal ootel oli :). Eks ülejäänud jäävad pärastiseks, mil tuleb jälle kihk Meremaa saari avastada ja lohedega tõtt vaadata.

Raamatute vahel on suured ajahüpped ja seetõttu on kogu juttu raske kuidagi kokku võtta. 

Alguses on tavaline poiss Ged, kes karjatab Gonti saarel kitsi. Tänu oma tädile avastab ta enda võluvõimed ja võlur Ogion Vaikija võtab ta enda juurde õpipoisiks. Kuna Ged on väga kärsitu meelega, siis tüdineb ta Ogioni juures ruttu ära ja otsutab hoopis Roke saare võlurite koolis õppimise kasuks. Oma edevuses kutsub nooruk Rokel välja pimeduse jõu, kes hakkab ta kannul käima ning tema hinge ihaldama.
"Atuani haudades" on Ged juba tükk maad vanem ja kogenum. Raamatu peategelane on seekord hoopis Arha ehk Tenar: Vanade Vägede Ülempreestrinna. Ged tuleb Atuani haudade varakambrist kuulsa Ereth-Akbe sõrmuse teist poolt otsima ja arusaadavatel põhjustel pole Arha nõus seda talle niisama andma.
"Kaugeimas kaldas" on Ged veel vanem. Täpselt nii vana, kui ühe võlurite kooli arhimaag peab olema. Maailmas juhtub veidraid asju ja maagia on hääbumas.  Allakäigu põhjuse teadasaamiseks tuleb Gedil koos noore kuningapoja Arreniga minna surnute maale... ja sealt edasi.
Te ei eksi, kui te arvate, et "Tehanus" on Ged veel vanem. Enam-vähem nii ongi. Kuigi "Tehanu" algab seal, kus "Kaugeim kallas" lõppes, tuleb Gedil lõpuks rinda pista vananemise ja kaotustega. Maailma hoiab selles raamatus üleval hoopis Tenar ja võlujõud on tagaplaanil.

Minu lemmikud olid "Kaugeim kallas" ja "Meremaa võlur". Neis oli seiklusi ja rändamist. Põnev oli Meremaa kaardil näpuga järge ajada, et millisele saarele nüüd purjetati. Üldiselt ei olnud see selline sari, kus tegelased tormavad mõõga või siis võlusaua vehkides hoogsalt lahingusse ja maailm ongi päästetud. Mis te nüüd! Tormakus ei vii teadupärast sihile! Nendes raamatutes on juttu hoopis sellest, kuidas pimedus ümbritseb ja jääbki meid ümbritsema ning kuidas kõige olulisem on tasakaal. Oma sammud tuleb enne astumist hoolega läbi mõelda ja alati peab olema julge.

Peagi hakkas maag vaikselt rääkima: "Kas sa saad aru, Arren, et tegu ei ole see, milleks seda peavad noored mehed, see ei ole nagu kivi, mille sa üles võtad ja viskad ning mis siis kas tabab märki või ei, ja ongi kõik. Kui see kivi üles võetakse, on maa kergem ja seda hoidev käsi raskem. Kui see kivi visatakse, reageerivad sellele tähed oma ringkäigus, ning seal, kus kivi märki tabab või kukub, muutub terve universum. Terviku tasakaal sõltub igast teost. 

Väärt värk!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar