Skellig

laupäev, 5. juuni 2021
Sel öösel ei saanud ma kuidagi und. Iga kord, kui tukastasin, nägin teda garaažiuksest väljumas ja läbi võsa maja poole tulemas. Nägin teda oma magamistoas. Nägin teda otse voodisse tulemas. Ta seisis üleni tolmuse ja valgena, kaetud surnud kärbestega.
"Mida sa tahad?" sosistas ta. "Ma küsisin sinult, mida sa tahad?"

Raamatukogudes on alanud suvelugemise programmid. Ühest sellisest leidsin seesuguse kummalise olevuse nagu David Almondi "Skellig". Istusin raamatuga mere äärde, hakkasin lugema... ja siis sain aru, et sellist raamatut tuleks lugeda hoopis kusagil pimedas ja rõskes garaažis. Võibolla üksiku lambipirni valguses, mis kõlguks tuuleiili käes edasi-tagasi.

Alguses arvasin, et tegu on õudusjutuga. Eksisin! Siis arvasin, et see on seikluslik fantastika. Ka mitte! Lihtsalt lasteraamat? Ei, mitte päris. Noortele? Nojah, ka neile. Võibolla täiskasvanutele? Kindlasti võiksid lugeda.

Siis sain aru, et raamatukogus peaks olema laste- ja noorteraamatute ning täiskasvanute kirjanduse vahel üks riiul, kuhu saaks sellised Skelligid panna. Ja see riiul võiks olla kõigil ristijalu ees :)

See oli mõistatuslik ja sügavamõtteline lugu. Michaeli vastsündinud õde on väga haige ja poisil on tema pärast suur hirm. Perekond on kolinud uude kohta elama. Sealsest vaevu püstipüsivast garaažist leiab Michael kummalise olevuse: Skelligi, kes soovib ainult 27, 35, aspiriini ja õlut. Koos naabritüdruk Minaga otsutavad nad Skelligi elule tagasi tuua ja sel viisil toidavad nad ka lootust Michaeli pisiõde päästa.

See on keeruline raamat, aga nagu vastas Ameerika kirjanik William Faulkner ajakirjaniku küsimusele selle kohta, mida peaksid tegema need inimesed, kes tema raamatust aru ei saa: "Neil tuleks seda lihtsalt neli korda lugeda". "Skelligit" võib uuesti ja uuesti lugeda. Lisaks sellele, et see meenutab, mille jaoks meil on abaluud, on see täis midagi väikest aga olulist. Lootust!

P.S Raamatu eellooks on sama autori "Mina olen Mina"

0 köhatus(t):

Postita kommentaar