Winston, salamissiooniga kõuts

kolmapäev, 12. mai 2021

Püha sprott ja neetud silgusalat! See laps on tõesti põikpäine. Näen juba, kuidas me mõlemad maandume Elbe jões, Vadimi-nimelise kurjategija seotud betoonklotsid jalgade küljes. Selliseid asju juhtub nimelt tihti inimestega, kes kriminaalidele jalgu jäävad, nagu ma tean oma telerikogemusest. Alustan viimast rünnakut, et Kirale tema plaani maha laita.

 Winstoni lemmikratsipuu nimel, küll see oli hea lugemine. Kerisin ennast pühapäeval Frauke Scheunemanni raamatuga "Winston, salamissiooniga kõuts" tugitoolis kerra ja oleksin heameelest suisa nurru löönud. Kassidest on keeruline raamatuid kirjutada. Kohe saad aru, kas kirjanikul on endal kass või mitte. 

Fraukel ilmselgelt on. 

Winston on selline kõuts, kes võiks minulgi kodus jalus siiberdada: isepäine, tark ja mõnusalt mugav. Ta elab koos füüsikaprofessori Werneriga aadressil Hochallee 106a, sööb ainult keedetud kanamaksa (vähese peterselliga) ja peesitab sohval. Elu on lust ja lillepidu. Seda  päevani, mil koduabilise Olga asemel tuleb tööle tema õde Anna. Esimene halb üllatus on see, et Anna pakub kanamaksa asemel kassikonservi. Kõigi kassijumalate nime, mis tal küll arus on! Teiseks selgub, et Annal on 12-aastane tütar Kira ja neil on kahe peale hunnik probleeme. Üks on isegi väga kriminaalne. Tagatipuks õnnestub Winstonil Kiraga kuidagi kehad ära vahetada. Palun väga, sel ajal kui Winston Kira eest koolis käib, on Kira hoopis kodus ja maiustab ise kanamaksaga.

Üldiselt on see hoogne ja seikluslik lugu, kust ei puudu hea huumor, soojus, julgus ja sõpruse jõud. Et teil kohe võiks südamelt langeda terve vagunitäis kive, siis ütlen ära, et lõpuks laheneb kõik. Kuidagimoodi.
Iga lehekülg on selle lugemist kuhjaga väärt ja kuigi peategelane on tüdruk, ei ole see tüdrukuteraamat. Pigem on see raamat kõigile, kes mõistavad kasse ja armastavad seiklusi. 

"Ohoo, hoplaa! Õhurünnak." kommenteerib Olga mu vägevat hüpet ja kratsib mu kõrvataguseid. "Winston tahab vist kaasa tulla?"
"Eeh, ei, jääb siia!" hüüab Werner. "Egas kõik saa korraga jalga lasta!"
"See ei sobiks mulle ka," ütleb Dieter. "Mul on nimelt kerge kassiallergia. Pikapeale läheks mul kassiga koos raskeks."
Täitsa lõpp! Olga otsis endale mehe, kes ei talu kasse? No ei saa olla! Kuidas tal nii halb maitse on? Hüppan haavunult Olga sülest maha ja kaon kööki. Jään sinna nii kauaks, kuni Olga kõige oma Dieteriga läinud on.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar