Iiris

esmaspäev, 19. aprill 2021

...ja nimetab mind siis Iiriseks edasi.

Just selleks ta mind peab, 
nii et ma ei paranda teda enam
ja nii ehk naa
mulle meeldib mõte olla
                        magus ja kõva,
                        tüdruk, kelle nimi on inimestele
                        suupärane.

                        Tüdruk, kes võib su hambad murda.

Sarah Crossani raamatu "Iiris" puhul köitis mind selle kaanepilt ja pealkiri (originaalis "Toffee"). Siis avasin ma raamatu ja... Misasja? Kas see on kirjutatud luulevormis? Sain alguses suisa pahaseks, sest olin harjunud, et read jooksevad viisakalt kõik ühteviisi ja ei näita üles mingit isetegevust. Päris kindlasti ei hakka nad salme moodustama ning ei taha välja näha nagu vabavärss!

Kui ma lugema hakkasin, siis sain ma aru, et see oli hea mõte. See paganama vabavärss või nii. Tihti juhtub, et mõned asjad ei meeldi, sest need pole tavapärased. Nii oli tegelikult hea, et mõni peatükk oligi ainult üks lause
                                    ja et laused
                            olid teistmoodi paigutatud.
                                     Sest ainult niiviisi
                                            tekkis mul
                                                tunne,

                                et mina ei vali seda,
                                            kui kiirelt
                                 või siis aeglaselt
                                lugu kulgeb.

                        Mulle tundus,
                       sel viisil kirjutatud lugu
                                    saabki lugeda ainult
                        aegamisi.
                                Pausidega.


                            Ja see lugu on
                                    kogu
                                    seda
                                 aeglust
                           kuhjaga väärt.

Rääkimata sellest jõulupuust leheküljel 330. 

Lugu ise oli omajagu raske, aga selles oli palju soojust ja mõistmist. See on 16-aastasest Allisonist, kellel on isa. Isa, kellest ta hoolib. Isa, kelle arvamus on talle oluline. Isa, kes on vägivaldne. Ühel päeval põgeneb Allison kodust, et üles otsida isa endine pruut Kelly-Anne ja tema juurde kolida. Kõik ei lähe nii nagu plaanitud ja nii satub ta hoopis dementse Marla majja skvottima.  Alles Marlaga rääkides ja tema eest hoolitsedes suudab tüdruk oma tunded ja hirmud lahti harutada ning mõistab, et ei ole vaja püüda kellelegi meeldida. 

Tõepoolest, vahel inimesed vaatavad ebameeldivad filmid lõpuni
                                        selle asemel, et minema kõndida
                                        ja raha tagasi küsida.

Head iseolemist heade raamatute seltsis!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar