Veel lugusid Liivahundist

laupäev, 27. märts 2021
raamatu kaanepilt
Zakarina istus maha ja Liivahunt palus tal ennast väheke kõhvitseda, eriti sealt kõrvade vahelt.
"Räägi nüüd," pomises ta. "Jutusta kõigest!"
Ta tõmbas ennast kerra, nii et sabagi oli rõngas, ja kuulas uniselt, kuni Zakarina jutustas: linnust, kes oli must nagu süsi, ja rästast, kes oli lind, ja tahvlist, mis oli vahvlist, ning siniste ja kuldsete kirjadega šokolaadist, mis oli taevalikku laadi. Siis rääkis Zakarina midagi sellest, et see kõik oli vale, sest nii palju ei tohiks luisata.

Blogimistarkus ütleb, et kui mõnest raamatust ei kirjuta esimesel korral, siis hea õnne korral tuleb sellele järg ja sellest saab kirjutada teisel korral. Åsa Lindi raamatut "Liivahundi lood" soovitas mulle väga hea sõber, kes oli sellest vaimustuses. Vaimustusin minagi, sest kellele ei meeldiks Liivahunt: kodukootud filosoof, kellel on teravad kõrvad, uudishimulik nina ja kõrbeliivane kasukas. Sellist sõpra oleks meile kõigile vaja! Tookord ma raamatust ei kirjutanud. Lihtsalt ei viitsinud! :) Nüüd tuli jälle isu Liivahundi elutarkuse järele ja selgus, et raamatule on ilmunud kaks järge. Nojah, teisel korral ehk lugedes raamatut "Veel lugusid Liivahundist" tundus mulle, et nüüd peaks juba kirjutama kah. Muidu võib juhtuda, et te ei leia ise seda nii vajalikku raamatut riiulist üles.
 
Liivahunt on nagu nimigi ütleb selline hunt, kes elab liiva sees. Muidu on ta nagu hunt ikka. Selline, kes öösel ulub oma suure kollase täiskuise sõbra poole ja päeval rullib ennast liival ringi nagu katkine kringel või noolib ranna tuulealusel küljel lõunapäikest. Väike Zakarina leiab Liivahundi täiesti juhuslikult rannas jalutades.  Nüüdseks on nad saanud suurteks sõpradeks. Iga kord, kui Zakarinal on paha tuju või ta ei saa millestki aru - maailmas on ometigi nii palju arusaamatuid asju! - siis läheb ta alla randa ja Liivahunt aitab tal selgusele jõuda. Liivahunt räägib talle tupsusääskedest, kurbade mälestuste olulisusest, tule taltsutamisest, ootamisest ja tutvustab talle heatahtlikku Surma.

Lood on lühikesed ja neid võib lugeda ka unejutuks. Võib muidugi juhtuda, et peate terve raamatu unejutuks ette lugema :). Lisaks lastele on see soovituslik kohustuslik lektüür inimestele, kes ei näe ega kuule lugusid ja kellel on pea nagu ummuksis.

Lõpetuseks veidi Liivahundi elutarkust: Elu on suurepärane, kui see on natukene ohtlik!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar