Madli-Liis ja lugemiskoer

esmaspäev, 15. veebruar 2021

Esmaspäeva hommikul olen väga ärevil.
"Madli-Liis, kas sa loeksid jägmisena?" küsib õpetaja.
"Jaa," ütlen ma. (Kuid üsna vaikselt.)
Esimene lause tuleb päris hästi välja. Siis läheb üks sõna sassi.
Ja seejärel veel üks. Kuulen, et keegi hakkab itsitama.

Aga ma mõtlen Pipale. Hingan sügavalt sisse ja kujutan ette, et ta on minu kõrval.

Lisa Pappi raamat "Madli-Liis ja lugemiskoer" on  heaks innustuseks lugema õppimisel. See räägib (nii piltide kui sõnadega) väikesest Madli-Liisist, kellele EI meeldi lugeda. Ei raamatuid. Ega ajakirju. Isegi jäätiseauto menüüd mitte. Vahel ei saa ta lihtsalt tähtedest aru. Tunnis hakkavad teised naerma, kui ta mõne vea teeb. Ja ta ei ole MITTE KUNAGI saanud õpetajalt kiituseks tähekest hea lugemise eest.


Ühel laupäeval viib ema ta raamatukokku ja seal saab ta teada, et on olemas lugemiskoerad. Neid on igat värvi ja igas suuruses ning nad on suurepärased kuulajad.


Ja... Nojah, kuna lugu on lühike, siis ei maksa mul kõike ära rääkida. Saati kui selles raamatus on nii ilusad ja südamlikud pildid, et ma ise võiksin seda päevas vähemalt viis korda üle lugeda ja vaadata.

Eestis on lugemiskoerad päris mitmes raamatukogus. Kuigi minu enda koer pole lugemiskoer, kuulab temagi vahel viisakusest mõne loo ära. Muinasjutt Punamütsikesest ja kurjast hundist meeldis talle näiteks väga! :)

Head avastamist!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar