Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga

kolmapäev, 10. veebruar 2021

Vaatamata kõigele, vaatamata sellele, et ta oli oma sõprade pärast hirmul ja tal polnud õrna aimugi, kui kaugel vangitorn võis asuda, pidi September tunnistama, et öös üksipäini seilamine tekitas nii ütlemata hea tunde, et võttis hinge kinni. See miski, mis liigutas tema sees juba sel esimesel hetkel, kui ta merele pilgu heitis, see miski, mida sisemaa lapsed nii hästi teavad, liikus nüüd tema sees, kui ta pea kohal olid kuldsed tähed ja metsaga kaetud kaldal helendasid rohelised jaanimardikad. Ta voltis oma tihedalt kokkupakitud igatsuse hoolikalt lahti. See avanes nagu puri ja vaatamata kõigele, vaatamata näljale ja eesootavatele raskustele, puhkes ta naerma.
September uinus veidi enne koidikut, mutrivõti tihedasti tema vastas ja juuksesalg ilma ühegi kalata lainetes järele lohisemas.
 

Mis peab olema ühes heas loos? Päris kindlasti peab seal olema üks laps. Üks üleannetu tüdruk September, kes on surmani tüdinud oma vanemate majast ja seetõttu istub ta ilma igasuguste süümepiinadeta Rohelise Tuule leopardi selga ja laseb ennast kanda Haldjamaale. Ja lohe! Kui lohet pole kuskilt võtta, siis võiks olla vähemalt lohekogu. Üks seesugune, kelle isa oli raamatukogu ja kellel seetõttu on selline kentsakas nimi nagu A-L.  Nõiad ei teeks ka paha. Ikka oma katla ja loitsudega. No olgu, võib-olla võiks seal olla ka Surm, aga olgu ta siis pisike ja armas. Selline, keda saab sülle võtta ja unele äiutada. Jah, mulle endalegi tundub, et olen peamise ära unustanud. SEIKLUSED! Neid peab olema igal sammul. Ei saa ometigi olla, et lähed läbi pimeda metsa ja mitte midagi ei juhtu. Midagi kohe kindlasti peab juhtuma! Ja kui sa juba oma jala Haldjamaale saad, siis peab kohe palju asju juhtuma, sest selle jaoks Haldjamaad ongi, et seal kogu aeg midagi põnevat juhtuks.

Lugesin Catherynne M. Valente raamatut "Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga". Alguses ei saanud vedama... ja pärast ei saanud pidama. Ei teagi, miks algus nii aeglaselt läks. Juttu lugedes on ometigi tunne, et keegi jutustab seda sulle... ja ainult sulle. Keegi juhib su samme, vahel vihjab midagi ja aeg-ajalt tuletab meelde, et kõige selle seiklemise juures oleme täitsa ära unustanud, et kusagil otsib üks võti oma väikest perenaist ning oleks aeg vaadata, kuidas võtmel läheb. Ma arvan, et mul olid lihtsalt kohanemisraskused. Kui keegi kutsub sind maailma, millest sul enne aimugi polnud ja kus fantaasia võib lennelda (või isegi jalgrattaga sõita) igas mõeldavas suunas, siis oledki alguses kohmetu. 

Lõpuks armusin loosse ära, aga, nojah, nagu alati sai ta just siis otsa. Lisaks väga elegantsele stiilile meeldis mulle, et fantaasiast hoolimata oli seal nii palju elulist ja olulist. Lõpust rääkimata, aga sellest ma ometigi rääkida ei saa :).

Vesi pronksvannis kumas külmalt ja roheliselt, lõhnates mündi, öise metsa ja magusa koogi, kuuma tee ja väga külma tähevalguse järele.
"September, see on sinu soovide pesemiseks," ütles Libe ja murdis endal teise sõrme praksatusega küljest. "Inimese vana elu soovid närbuvad ja tõmbuvad krimpsu nagu vanad lehed, kui nende asemel ei tule uusi soove, kui maailm muutub. Ja maailm muutub alati. Soovid lähevad limaseks, nende värvid tuhmuvad ja peagi muutuvad nad poriks, lihtsalt poriks ning nad pole enam soovid, vaid kahetsus. Häda on selles, et mitte kõik ei saa aru, kui nende soovid pesemist vajavad. Isegi kui keegi satub Haldjamaale ja pole enam kodus, ei ole tal kerge meeles pidada, et maailm muutub ja endal tuleb muutuda koos sellega."
 

 Esimesed neli lehekülge on loetavad kirjastuse kodulehel. (Ja siis tuleb juba raamatukokku minna...)

0 köhatus(t):

Postita kommentaar