Tapjainstinkt

kolmapäev, 20. jaanuar 2021

Aga on ka selliseid jõhkardeid, kes jäävad mõistatuseks. Nad on kasvanud armastavas kodus, neile pole vitsa antud ja tõenäoliselt on nad saanud kõik, mida on soovinud. Ometi ei saa neist asja.
Milline maagiline tehe annab meile täiusliku inimese? Ma ei usu, et selline tehe eksisteerib. Usun, et igat inimest vormivad tema elus toimuvad sündmused ning lõpliku valiku, millist teed käia, teeb inimene ise.
Võtame kas või minu perekonna. Olgugi et minul on teine isa, on meid kõiki kolme kasvatanud samad vanemad. Justin on nii täiuslik, kui olla saab. Daisy on täiesti rappa läinud. Ja mina, noh... Tundub, et üritan veel aru saada, mis ma olla tahan.

Vahepeal jään ma mõtisklema, kus jookseb joon noorte- ja täiskasvanute kirjanduse vahel. Osade raamatute puhul, mis käsitlevad probleeme koolis, eneseotsinguid ja suhtedraamasid on selge, et see kõik on tõesti rohkem noortekirjanduse pärusmaa. Aga neile lisaks on raamatud, millest esimese hooga ei saa hästi sotti. Lugedes S.E. Greeni raamatut "Tapjainstinkt", mille peategelasel on sügav huvi (suisa õhin) sarimõrvarite vastu, mõtlesin tahtmatult, et see on sisu poolest nagu üks neist paljudest põnevikest, mida praegu muudkui juurde vorbitakse. Keegi sureb vägivaldset surma, keegi valetab, mineviku varjud painavad... ja suure tõenäosusega on kõige selle jama korraldajaks keegi, keda te kõige vähem kahtlustasite.

"Tapjainstinkti" teeb noorteromaaniks peaasjalikult see, et peategelaseks on 17-aastane tüdruk Lane. Lane käib kuulamas kohtuistungeid ja et vaigistada endas mäslevaid tumedaid tundeid, karistab ta kurjategijaid, kes seaduse silmis puhasteks poisteks jäävad. Kui piirkonnas tapetakse noor lasteaiakasvataja, siis on Lane otse loomulikult õhinas. Selgub, et tegu on sarimõrtsukaga, kes tapab igal aastal ühe naise ja "tagastab" laiba tükk tüki haaval politseile. Lane hoiab ennast uurimisega kursis, aga ühel hetkel võtab sarimõrtsukas tema endaga ühendust ja selgub, et midagi Lane minevikust ühendab teda tapmistega.
Siinkohal peaks olema lause, et "Lane on sügavalt kohkunud", aga ei, Lane on väga tasakaalukas ja ta teab, et saab süüdlasele jälile.

See oli selline ühe hingetõmbe lugemine. Mõne koha peal jäin küll mõtlema, et kas selline asi on võimalik... aga siis ma mõtlesin juurde, et see oli Ameerikas ja seal ongi elu teistmoodi :). Kuna ma mõrvarit ära ei arvanud (loe: poole raamatu peal lugesin lõpu lihtsalt ära), siis oli kokkuvõtvalt see raamat üsna okei. Vasikavaimustust ei tekitanud, aga oli loetav.

P.S Kuna see on selline "pole eriti noorteromaan" ja sisaldab häirivat sisu, siis ametlikult seda alla 14-aastastele ei soovitata. 

0 köhatus(t):

Postita kommentaar