Lüriidiumivaras

teisipäev, 26. jaanuar 2021
Ent äkki tundis ta end täiesti jõuetuna. William ei teadnud, kas asi oli kurnatuses või selles, et ta oli just teada saanud, et polegi see, kelleks end pidas. Kuidas ta üldse sellesse olukorda sattunud oli? Ta sai süüdistada vaid ennast. Miks ei võinud ta tol päeval muuseumis lihtsalt näppe Võimatusest eemal hoida? Siis oleks praegu kõik nagu enne. Ta oleks pidanud oma vanemaid kuulama. Siis istuks ta praegu ilmselt oma toas ja nokitseks mõne ohutu koodi kallal. Ent hetkel oli kõik teisiti. Isal oli täiesti õigus: koodidest peaks end tõesti eemale hoidma. Aga nüüd oli juba hilja, sest miski ei olnud enam endine.

Minu huvi raamatute vastu suurendavad peamiselt kahte sorti kommentaarid. Esimesel juhul teeb keegi raamatu nii maatasa, et ma lihtsalt pean teada saama, kas see on tõesti nii halvasti kirjutatud (ääremärkus: vahepeal on see veel hullem, kui räägiti...). Teisel juhul kiidab keegi mõnda raamatut või selle autorit taevani, nii et väike küünik minus peab otse loomulikult kindlaks tegema, et ega need kiitused niisama suusoojaks pole. 
Bobbie Peersi raamatu "Lüriidiumivaras" ja selle järgede kohta juhtus keegi lausuma, et see on parem kui Harry Potter. Vat, kus julges sõnu loopida! :) Ootuste üleskruttimiseks on raamatu kaanel veel kirjas, et tegu on 2016. aasta Norra parima lasteraamatuga. Mis siis ikka, tuligi lugeda! :)

Ma pole küll norrakas, aga mulle raamat meeldis. Kui mõne loo puhul ootad, millal kõik oma jutud räägitud saaksid ja lõpuks midagi toimuma hakkaks, siis selle raamatu puhul oli vastupidi. Ei mingit mökutamist ega molutamist vaid seiklus ajas seiklust taga. Enne lõppu ei olnud aega isegi korralikult hinge tõmmata. Ja erinevalt Harry Potteri lugudest, kus oli ilmselgelt tegu fantaasiaga (märkus: teil on õigus jääda eriarvamusele), siis William Wentoni lugusid lugedes võib mõelda, et tehnoloogia areng veel ei ole jõudnud nii kaugele. Oleks ometigi tore, kui trepil oleks võimalik kohtuda tülibotiga, kes kohe teie kallal norima hakkab või küberneetilises aias oleksid hoiul erinevate toitumisharjumustega tehistaimed.

Kaheksa aastat tagasi oli William Wentoni perekond sunnitud segastel asjaoludel elukohta ja perekonnanime vahetama: nüüd on nad Olsenid ja elavad Norras. Sama kaua on olnud kadunud Williami vanaisa Tobias, kes on üks maailma parimaid krüptolooge. Ka William on kiindunud koodidesse ja eks seetõttu ei suudagi ta panna vastu kiusatusele proovida ära lahendada maailma ühte keerulisemat koodi Võimatust. See on muidugi alles seikluste algus, sest Võimatust lahendades paljastab ta ka oma salajase asukoha ning seab enda elu ohtu.

Raamatu sisust on pikalt ja põhjalikult kirjutatud Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse kodulehel. Mina lisan omalt poolt vaid juurde, et peale raamatu lugemist mõtlete ehk enne pikalt järele, kui murule astute ja võib-olla hakkate pelgama malbe loomuga koristajatädisid. Võib-olla nad polegi nii malbed kui teile tundub...

Vanatädi murdis endale läbi rahvamassi teed. Üks buss pidi järsult pidurdama, et talle mitte otsa sõita, ent vanatädi marssis edasi, justkui midagi poleks juhtunud. 

0 köhatus(t):

Postita kommentaar