Lõvi, nõid ja riidekapp

teisipäev, 12. jaanuar 2021
Peagi puges ta sügavamale kappi ja avastas, et esimese rea taga veel teinegi rida kasukaid ripub. Seal oli üsna pime ja Lucy sirutas käed ette, et mitte peadpidi vastu kapi tagaseina põrgata. Ta astus sammu, seejärel veel paar-kolm, oodates, et iga hetk sõrmede ees puuseina tunneb. Aga seda ei juhtunud. "See peab tõesti ikka üks tohutu suur kapp olema," arutas Lucy aina edasi minnes ja kasukate pehmete voltide vahel enesele teed tehes. Korraga pani ta tähele, et jalge all midagi krudiseb. "Jälle vist koirohi," mõtles ta  ja kummardus, et käega järele katsuda. Aga kõva puust kapipõhja asemel tundis ta sõrmede all midagi pehmet, pulbritaolist ja õudselt külma. "On see vast veider," ütles Lucy ja astus paar sammu edasi.

Vat nii lihtne ongi jõuda ühe kentsaka professori majast lumisesse Narniasse: peidad ennast tühjas toas olevasse riidekappi ja kapi teises küljes ootab sind juba saladuslik võlumaailm, sest... Hetk hiljem sai Lucy aru, et seisab keset hilisõhtust metsa, tema jalge all on lumi ja läbi õhu langevad lumehelbed. 

Tavaliselt ei loe ma raamatuid uuesti. Mitte et ükski meele järele oleks — mis te ometigi endale ette kujutate! — vaid raamatuid on maailmas nii palju ja mind ainult üksainus. Siiski on raamatuid, mida ma aeg-ajalt suisa pean uuesti lugema. Puhtalt sel põhjusel, et kontrollida, kas nad on ikka nii head nagu siis, mil nendega viimati aega veetsin. Üks selliseid raamatuid on C.S Lewisi "Lõvi, nõid ja riidekapp". See on kirjaniku esimene Narnia lugu (sündmustiku poolest küll teine, aga see selleks). Kokku on neid lugusid suisa seitse. Jah, eks ma pidin Vikipeediast järele vaatama, sest uuesti ja uuesti loen ma ainult seda ühtainust. Kuna ma Vikipeedia juba avasin, siis on seal ka kirjas, et C.S Lewis on kirjutanud usu- ja kirjandusalaseid teoseid. Siinkohal on mul hea meel, et sarnaselt "Alice Imedemaal" autorile Lewis Carrollile, kes muidu vorpis matemaatikaraamatuid, oli ka Lewisel piisavalt oidu midagi normaalset valmis kirjutada :).

Kui ma mõtlen Narniale, siis meenub mulle esimesena lumesadu ja üksik tänavalaternapost. Seda ma muidugi ei mäletanud, et seda lund ja pakast nii väheseks ajaks jätkub ja kevad on kohe-kohe saabumas.

Peter, Susan, Edmund ja Lucy saadetakse sõjapakku ühe veidrikust professori juurde. Ühel päeval peitust mängides poeb Lucy suurde riidekappi... ja avastab end Narnias. Narnias on müstiline maa, kus valitseb igavene talv (ilma jõuludeta!). Troonil olev Valge Nõid on muutnud kõik mässajad kivikujudeks ja hoiab silma peal, et ükski Eeva tütar ega Aadama poeg (loe:inimlaps) Narniasse uitama ei satuks. Ainus, kes saaks nõia võlujõu murda on Aslan, aga tema on õnneks juba Narnia poole teel.

Minu lemmiktegelane oli seekord Edmund. See väike tõbras - nagu tema suurem vend Peter tema kohta ütles, sest Edmund oli maitsva mooraleiva eest valmis nad kõik nõiale välja andma. Võib-olla järgmine kord, kui ma juhtumisi Narniale mõtlen, meenub mulle lume ja laternaposti asemel mooraleib! :)

Head lugemist!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar