Superkoomik

teisipäev, 29. detsember 2020

Vanaema võtab mul käest kinni ja hoiab kõvasti. Vaatab mulle kaua silma, nii kaua, et seda on juba peaaegu raske taluda, ja ütleb:
"Sasha, mis TUNNE nüüd on? Kaksteist aastat vanaks saada?"
Ta ootaks nagu mingit eriti sügavamõttelist vastust. Mingit tarkust selle kohta, et elu on suur kingitus või mida iganes. Aga mul ei ole küll parajasti ühtki sellist varuks.
"Nooh... eks see ole... no nagu liiguks naatriumilt magneesiumile."
Vanaema vaatab mulle küsivalt otsa.
"Nad õpivad koolis perioodilisustabelit," selgitab isa. "Keemiline element number kaksteist on magneesium."

Praegu on selline aeg, mil ei-tea-kust on nähtavale ilmunud jõuluteemalised raamatud — need vaesekesed, kellel on lööki ainult detsembris ja ülejäänud osa aastast on nad raamatukogudes kuhugi kasti või tagumisse riiulisoppi silma alt ära pandud. Olin minagi hingeliselt valmis laenutama mõnda jõulujuttu, AGA siis rääkis üks lugeja mulle Jenny Jägerfeldi raamatust "Superkoomik".  Kui keegi kirjeldab mõnda raamatut sõnadega "kohutavalt naljakas, aga samas ajas nutma ja ma ei nuta üldse tavaliselt raamatuid lugedes", siis... jah, siis tühja selle jõulujutuga, saati kui jõulud kestavad vähemalt 6. jaanuarini. Palun mulle hoopis seda va "Superkoomikut"!

Mõne raamatu puhul on nii, et see, kuidas ta on kirjutatud, on samavõrd oluline, kui see, millest ta jutustab. Neil puhkudel on mul oma postitust üle lugedes ikka tunne, et... võeh! Tule taevas appi! See ei ole üldse see, mida ma tahtsin öelda! Rangelt võttes räägib "Superkoomik" kaheteistaastasest tüdrukust nimega Sasha, kelle ema põdes depressiooni ja sooritas enesetapu. Nüüd on Sasha otsustanud teha kõik ema käitumisele risti vastupidi. Ta arvab, et nii õnnestub tema enda elu paremini. Sasha nimekirjas ("MIDA TEHA, ET ELLU JÄÄDA") on seitse punkti: ta peab lõikama maha oma juuksed, kandma ainult värvilisi riideid, ta ei tohi üritada hoolitseda mitte ühegi elusolendi eest, ei tohi lugeda raamatuid, ei tohi jalutada ega metsas käia, peab vältima üleliigset mõtlemist (või parem üldse mitte mõtlema)... ja ta peab hakkama superkoomikuks. 

Nüüd, mil ma olin ülaloleva jutu kirja pannud, tundus mullegi, et see oli ikka jube imelik ja masendav raamat. Võeh! Aga see ei olnud üldse nii! Hoopis vastupidi: see on üks soojemaid, humoorikamaid ja ausamaid raamatuid, mis saab sellisel raskel teemal nagu seda on depressioon ja ema kaotus kirjutada. Sasha viis maailma näha ja inimesi enda ümber kirjeldada on vaimukas ja lahe. Tal on vanaema, kes pakib kingitused alati tapeedipaberisse, sest viisteist aastat tagasi ostis ta kakskümmend rulli tapeeti ja otsustas siis, et muster talle üldse ei meeldi. Onu Ossil on nahktagi ja stiilne Elvise-soeng ning ta suudab võhivõõrastega otsekohe sõbraks saada. Tema ongi see, kes aitab Sashal stand-up koomikuks hakata. Sasha isa näeb prillide tõttu välja nagu panda ja unustab aeg-ajalt ära, kuhu ta on oma jalgratta jätnud. Ja Märta oskab mängida bandžot ja on maailma parim sõber. Tema oli ainus, kes Sasha ema surmast kuuldes õigesti käitus. Ta jättis Sasha postkasti šokolaaditahvlikese kirjakesega: "Harry Potteri päästis šokolaad, kui dementorid olid temast peaaegu kogu elujõu välja imenud. Ma ei tea, kas see päriselt ka töötab. Aga proovime."

Ja see oli nii ilus, et ta kirjutas "ProoviME". Meie. Sest siis polnud ma enam sama üksi.

Pean küll tunnistama, et vahepeal oli minulgi tunne, et ma peaksin pea kuklasse ajama, et pisarad silmadest välja ei valguks (Sasha nipp!). Samas, eks nutta on vahel sama hea kui naerda.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar