Palavikulilled

laupäev, 12. detsember 2020

Kunagi tahaksin ma raamatut raamatukokku tagasi viia nii, et ma midagi uut ei laenuta. See peaks ometigi lihtne olema: astud raamatukogu uksest sisse, lähed raamatukoguhoidja juurde, ulatad talle loetud raamatu ja... Vat siis lähebki kõik nässu. Kõige õigem oleks võimalikult ruttu uksest tagasi välja minna. Nojah, aga kuidas ma lähen, kui mu pilk on jäänud juba pidama kõikidel nendel huvitavatel raamatutel, mida ma võiksin lugeda? Ega ma ei laenuta neid, ma ainult sirvin!

Tühjagi! Kui ma  lõpuks raamatukogu uksest välja astun, on mul ikkagi uus raamat kotis. Mis sellest, et kodus on juba lugemist küll ja enamgi veel!

Sel korral lahkusin Indrek Koffi kirjutatud ja Lucija Mrzljaki joonistatud imekauni raamatuga "Palavikulilled". Raamatu avaldamiseks koguti annetusi ühisrahastusplatvormil Hooandja ja olin minagi üks toetajatest. Ma arvan, et häid lugusid võiks maailmas alati rohkem olla, nii et muudkui kirjutage :). Enda eksemplari kinkisin ma kohe ära. Selgus, et sellest polnud lugu, sest kui ma raamatut tagastama tulin, siis... ootas "Palavikulilled" mind ees. Kohe oskas peale passida! 

Nagu juba kaanest on aru saada, siis on see kaunis raamat. Selles on ilusad ja huvitavad pildid. Näiteks sellised:


Teksti on palju vähem, aga see ongi selline ettelugemise raamat. Samal ajal, kui keegi loeb, kuidas üleannetu Alma lund ja jääpurikaid maitseb ja niiviisi palavikku jääb, vaadatakse ka koos pilte... ja vaadatakse pilte... ja vaadatakse pilte...

Ikka seni, kuni Alma on jälle terve ja kipub taas õue.

Pärast haigust on kõige mõnusam välja minna sellisel päeval, kui õues on veel päris külm, aga päike paistab juba täitsa soojalt. Siis saad korraks seisma jääda ja tunda, kuidas ta su ninasõõrmeid kõdistab.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar