Kuuvalgel unistajad

Ta sulges silmad. Peaaegu kohe tekkis mõttesse kujutluspilt tüdrukutesalgast, mille hulka kuulub ka tema. On pime, nad istuvad ringis, ettepoole kummargil, just nagu usaldaksid üksteisele oma suurimaid saladusi. Amber kujutles nende omavahelist jutuajamist: sügavamõttelist vestlust. Tähendusrikast vestlust. Kardinaalselt erinevat Amberi kooliõdede labasest jutuvadast, mis koosneb peamiselt kuulsate inimeste või üksteise tagarääkimisest. Kuuvalgel unistajad räägiksid oma unistustest ja sellest, kuidas neid saavutada — sellest, kuidas nad aitavad üksteisel neid saavutada. Just! Nad saavad kuuvalgel kokku ja räägivad oma unistustest. Ning mõtlevad välja, kuidas aidata üksteisel neid saavutada ja lauslabasest eksistentsist pääseda. Amber tegi silmad lahti, silmitses lage ja hakkas tasapisi naeratama.

Viimasel ajal olen ma sattunud lugema raamatuid, kus mõni tegelane on hullupööra vaimustuses Harry Potterist või on seal mainitud möödaminnes Harry Potterit või on kogu raamat saanud inspiratsiooni Harry Potterist. 

No kuulge! 

Häid lugusid oli ka enne, pärast ja isegi samaaegselt! Üks põhjuseid, miks ma laenutasin endale Siobhan Curhami raamatu "Kuuvalgel unistajad" oligi see, et tutvustuses ei olnud mainitud Harry Potterit (märkus: Lugedes selgus, et see oli üks Maali lemmikraamatutest :) ). Tagakaanel mainiti hoopis Oscar Wilde´i  — iiri kirjanikku, kes on tuntud oma tabavate ütluste poolest. Ta on viieteistaastase Amberi lemmikkirjanik. Kuna lisaks probleemidele koolis on üks tüdruku isadest täielik töll, siis otsustab Amber luua salajaühingu Kuuvalgel Unistajad. Ühingu liikmete motoks on Wilde´i tsitaat, mis kõlab nii: " Jah, olen unistaja. Sest unistaja on inimene, kes leiab tee üksnes kuuvalgel, ja karistuseks näeb ta päikesetõusu enne teisi." Liikmed on oma teistsuguse üle uhked ja üksteisele unistuste teostamisel abiks. Ja nad räägivad üksteisele kõik ära. Eriti halvad asjad.

Kuuvalgel unistajaid on neli: lisaks Amberile hindu päritolu Maali, hipilik luuletaja Sky ja kuulsa modelli tütar Rose. Kõikidel neil on erinevad mured. Näiteks kui Maali tahab osata poistega rääkida ilma närvi minemata, siis Rose´l  söövad poisid peost ja tal on hoopis teist masti probleemid.

Noortekaid lugedes mõtlen aeg-ajalt, et see siin oli küll natuke liiga imal või üle pakutud. Eks ole "Kuuvalgel unistajates" samuti kohti, mis tundusid veidi läilad. Samas mulle meeldis, et tüdrukutel olid nii erinevad (ja nii ehedad) probleemid. Teismeea probleemid. Rääkimata raamatu üldisest sõnumist, mis on midagi sellist, et kui sa tunned ennast oma tutvusringkonnas valge varesena, siis tuleb lihtsalt teised valged varesed üles otsida, et ennast normaalsena tunda. Inimesed ei soovi elus samu asju ja mõttetu on kellegi teise järgi joonduda.

Amber sirvis vahel Wilde raamatut, et sealt leida sobivat tsitaati oma elu kirjeldamiseks. Sirvisin minagi Wilde´i tsitaate ja mulle oli kõige hingelähedasem selline: "Alati, kui inimesed minuga nõustuvad, näib mulle, et mul pole õigus."

Head lugemist!