Elio ehk Üks animatograafiline lugu

pühapäev, 6. detsember 2020

Elio teadis hästi, mis nüüd saab, et öö hakkab maad võtma ja matab kõik pimedusse. Taevasse ilmuvad esimesed tähed, päike kaob katuste vahele, katused täituvad varjudega, varjudes liiguvad kolm prouat...

Elio vaatas hoolikamalt. Jah, ta oli näinud õigesti, katusel tema vastas liikusid kolm prouat, katuselt katusele karates. Nad ületasid kõiki järsakuid väga osavalt, kasutades rippumiseks musti vihmavarje, kui kõrguste vahe katustel oli väga suur.

Novembri keskpaigas valiti selleaastased Paabeli Torni auhinna saajad. Teadupoolest on iga lastekirjanduse auhind isemoodi. Paabeli Torn on kummardus tõlkijatele: selle saavad kaks raamatut, mis on eriti hästi eesti keelde ümber pandud.
Võiduraamatutest ma täna ei kirjuta. Olen juba loomult ebaviisakas! :)  Kandidaatide hulgast jäi mulle hoopis silma üks kollaste kaantega raamat, mida ma olen juba tükk aega tahtnud lugeda. Selleks on  Diego Arboleda  ja Raúl Sagospe kirjutatud-joonistatud "Elio ehk Üks animatograafiline lugu"

Lugesin selle omapärase raamatu läbi suisa kahe päevaga. Esimesel päeval pälvisid mu heakskiidu peamiselt pildid, mida olekski võinud jääda silmitsema. Teisel päeval saime jutuga juba väga hästi... noh, jutu peale. Veidrad nimed ja võõrsõnad nõudsid omajagu harjumist. Eriti meeldis mulle epiloog ehk järelsõna, kus oli kirjas, millised asjad ka päriselt ajaloos juhtusid ja millised küll võisid juhtuda päriselt, aga nende kohta ei ole ühtegi tõendit säilinud.

"Elio ehk Üks animatograafiline lugu" räägib värvipimedast poisist Eliost, filmimaagiast ja täiesti harilikust võlukunstist. Siis on loos veel tsirkus, mustad vihmavarjud, kuninglik perekond, ohtralt salaseltse ja keelteta viiul. Kuningas Midase eeslikõrvadest rääkimata. Kogu see krempel mahutas ennast viisakalt ära ja ruumi jäi ülegi.
Ühelt poolt on see lugu filmikunsti sünnist ja sellest, miks me näeme filmi filmina. Lõppude lõpuks on film ometigi rodu üksteisele järgnevaid pilte. Elio ütleb selle kohta, et meie silma võrkkest on nagu tema, kes ajab asju segamini. Kui pilte piisavalt kiiresti üksteise järel näidata, siis...Eelmine pilt on juba enam-vähem kadunud ja järgmine on enam-vähem saabunud. Kui me pilti näeme, siis on teda pigem enam kui vähem. Ja kui see ära kaob ja selle asemele tuleb järgmine, siis on teda pigem vähem kui enam. Silmad petavad, kas pole!
Teisalt on see ka väheke kriminaalne lugu, sest ühe salaseltsi kolm liiget on filmikunsti hämaras varjus otsustanud ühe aristokraatliku perekonna pantvangi võtta... psst!

 Raamatu esimene peatükk on loetav ja vaadatav kirjastuse kodulehel.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar