Unustatud saar

esmaspäev, 9. november 2020

  Veel vähem kui kuu aega tagasi oli ta [Mike] olnud ei midagi muud kui tavaline õpilane kahesaja omasuguse seas, nüüd aga viibis ta maailma teises otsas, oli põgenenud mitu nädalat kestnud vangistusest, teda ja ta sõpru oli tulistatud ning ta oli teada saanud, et tal on olnud kuus aastat kaitseingel, kes oli teda märkamatult valvanud. Ning et mõõt päriselt täis oleks, ei teadnud ta ikka veel, miks oli see kõik ülepea sündinud!

Kas teid juba hakkas uudishimu närima? :)

 Mahakantud raamatute hulgast leiab vahel sellised pärleid, mida ei saa enne käest panna, kui nad on lõpuni loetud. Nii oli seal ka saksa ulme- ja fantaasiakirjaniku Wolfgang Hohlbeini raamat "Unustatud saar". See on esimene lugu sarjast "Kapten Nemo lapsed". Kokku on sarjas lugusid suisa kaksteist, aga eesti keelde on tõlgitud ainult kaks ehk siis on võimalik nautida veel raamatut "Tüdruk Atlantisest".  Seejärel pole midagi parata: tuleb saksa keel ära õppida, et edasi lugeda! Tõlkijad võivad vahel ülimalt õelad olla! :)

Sarja eeliseks on see, et ühistest tegelastest hoolimata saab raamatuid lugeda eraldi juttudena. Mina alustasin teismelisena lugemist raamatust "Tüdruk Atlantisest", sest seal oli salapärane must kass. Musti kasse sisaldavad raamatud püüavad siiamaani minu tähelepanu, aga "Unustatud saar" on kassipuudusest hoolimata üks huvitavamaid seiklusjutte, mida ma olen lugenud.

Inglismaa 1913. aastal. Kuueteistkümneaastane Mike õpib eliitkoolis Andara-House´s. Tema suureks pettumuseks selgub, et seoses poliitiliste segadustega ei saa ta jõuluvaheajaks oma eestkostja juurde Indiasse sõita. Tema parima sõbra Pauli isa kapten Winterfeld pakub suuremeelselt välja, et Mike võib koos Pauliga veidi aega laeval "Leopold" veeta. Mike on mõttest vaimustuses, aga saatuse tahtel ei saa see kunagi teoks. Selle asemel leiavad Mike ja tema neli koolikaaslast ennast sündmuste keerisest, mis viivad neid otsima Kariibi meres asuvat saart. Saart, mida pole maakaartidel, aga millele on peidetud midagi nii väärtuslikku, et selle nimel ollakse valmis kõike ohvriks tooma.

Ma loodan, et tutvustus tuli piisavalt ähmane ja keerutav. Seiklusjuttudega on see häda, et neist on raske rääkida ilma, et kogemata midagi välja ei räägiks. Lisan veel ainult nii palju, et kuigi kirjanik on ammutanud inspiratsiooni Jules Verne´i loomingust ("20 000 ljööd vee all"), siis Verne´i raamatuid juurde lugema ei pea. Võib muidugi küll. (Mina pole seda teinud... aga nojah, Verne´i raamatutes pole ka mitte ühtegi musta kassi :) )

0 köhatus(t):

Postita kommentaar