Nägu udus

teisipäev, 27. oktoober 2020

Järgmisel silmapilgul tekkis tal [Kiezelil] tunne, et teda kistakse tohutu jõuga ta kehast välja. Ta sööstis kõrgusse, tähise ääretuse poole. Rütmilised trummihelid ja ta enda flöödimäng saatsid teda. Ta hõljus tähtedest mööda ning nende taga laiuv ruum oli üksainus pulbitsev mass, täis värve ja kriiskavaid helisid. Kord venitati ta välja kilomeetripikkuseks lindiks, siis suruti taas kokku kruusakivikeseks. Ta külmetas jäises pakases ja kõrbes kohutavas kuumuses, aga tuli ikka jälle sellest kõigest veatult välja. Mõnel hetkel koosnes ta paljast valust ja ta karjus selle välja. Ta purunes tuhandeks tükiks ja liitus iseenesest jälle tervikuks.

Mõnel inimesel on raske(m) raamatutele "ei" öelda.
Kui ma viimasel korral oma lapsepõlvekodu lähedal asuvas raamatukogus käisin, selgus, et raamatukoguhoidja oli pidanud osa vanemat laste ja noortekirjandust nii-öelda maha kandma. Kui te ei tea, mida "mahakandmine" endast kujutab, siis üldjoontes tähendab see seda, et raamatud, mida pole ammu koju võetud, võetakse riiulist välja... tavaliselt üsna pikkamisi, sest kui raamat on hea, siis raamatukoguhoidja enne kurvastab tükk aega, ikka päris tükk-tükk aega... No olgu, tundub, et on küllalt kurvastatud! :) Eks siis võetakse raamat riiulist, lüüakse tema sisse häbimärgistusena tempel "kustutatud", tehakse arvutis vastav märge ja pannakse raamat kasti. Mahakantud raamatutele püütakse tavaliselt leida uus kodu, uus kasutus või siis kõige viimase abinõuna saab neist vanapaber.

Tulles nüüd tagasi algse jutu juurde, siis nägin mina, kes ei suuda raamatutele "ei" öelda, neid mahakantud raamatute kaste. Oleks võinud küll silmad kinni pigistada, aga, näete, ei saanud. Nii leidsidki minu juures uue kodu mitu eakamat raamatut. Ma saan küll aru, miks lugejad uusi raamatuid eelistavad: pildid on ilusad, kiri on suurem (olgu, alati pole!), kirjanikud on tuttavamad ja nii edasi. Samas on vanades raamatutes kolletunud lehtedest ja kapsastunud kaantest hoolimata tihti peidus imelised maailmad.  Raamatu üle ei tohi teadupärast otsustada tema kaane järgi... (kui just pole tegu pildiraamatuga).

Nii sattusingi lugema Paul van Looni raamatut "Nägu udus". Raamatut lugedes selgus muidugi, et olen seda juba korra lugenud. Vanade raamatute häda pole teadupärast mitte nende vanus, vaid see, et sa oled võib-olla nendega juba tutvunud. Raamatu vahel asuval laenutuslehel oli isegi kirjas, et üks kahest laenutajast oli olnud minu enda lihane vend. See muidugi tähendab, et ma mitte ainult ei olnud seda raamatut lugenud, ma olin suure tõenäosusega just sedasama raamatut lugenud. Õnneks mäletasin ma sisu üsnagi uduselt.

Kiezel on vaikne maapoiss, kes karjatab lehmi ja mängib flööti.  Ühel päeval saab tema ilus rahulik elu otsa, sest tundmatu ja vägivaldne võõras tahab teda endaga kaasa viia. Tol korral päästab Kiezeli selle võõra (Korgi) haardest kasuisa Armando, aga kui Armando sureb, siis peab Kiezel ennast ise kaitsma õppima. Ta põgeneb linna, et seal pelgupaik leida. Kahjuks satub ta seal Korgi asemel narkootikumide küüsi. Selle asemel, et oma minevikus selgust saada, tuiutab ta jaamahoone trepil ja ootab, mil päev õhtusse jõuab ning ta oma rohu kätte saab. Sellisest elust tõmbab ta välja Jessie, kellel on oma missioon: ta otsib oma venda Albertit, kes on liitunud Cyril Cobrahami müstilise salasektiga.

See ei olnud päris fantaasiaraamat. Enamasti on nii, et kurjuses on midagi müstilist ja maagilist, see on midagi väljastpoolt. Ka selles loos on kilavate kollaste silmadega deemon, aga kurjus on ka igapäevaelus: Jessie narkodiilerist kasuisas, inimeste hoolimatuses, narkosõltuvuses. Eluline fantastika - nii võib vist öelda selle kohta. Veidi keerulisem lugemine, aga avastamist väärt!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar