Kummituste linn

pühapäev, 11. oktoober 2020

 Algul arvan, et ta nägi peeglist midagi imelikku, aga siis taipan, et ta tähelepanu on koondunud tema enda peegeldusele. Vaatan sinna, kuhu temagi ja tardun paigale, mu käekarvad tõusevad püsti.
Jacobeid on kaks — üks mu kõrval ja teine peeglis, aga nad pole üks ja sama. Mu kõrval olev Jacob on see, keda mina tunnen. Aga peeglist paistev on halliks tõmbunud ja kõhetu, särk ja teksad läbimärjad, jõevesi lombina ta jalge ümber valgunud. Mind ei kohuta enam miski kuigi kergesti, aga teda niimoodi nähes hakkab mul hirm. Peegli-Jacob näeb välja surn... ma vakatan. Ma ei luba endale seda sõna isegi mõelda.

Ma ei saa aru inimestest, kes kurdavad, et nad ei saa reisida. Mis see siis olgu?! Võtad raamatu, keerad lehekülgi ja nii lähedki uusi tundmatuid kohti avastama. Isegi kohvrit ei pea pakkima, ehkki tark tegu on teistele öelda, et nad sind mõnda aega ei segaks. Pole midagi vastikumat, kui et keegi sind kõige huvitavama koha peal reaalsusesse tagasi hakkab tirima.

Kiikasin koos V. E. Schwabi raamatuga "Kummituste linn"  Šotimaa Edinburgi  linna. Arvasin küll alguses, et linnast endast on seal vähe ja peaasjalikult saan kõhedates surnuaedades külmas tuuletõmbuses koos peategelasega kummitusi otsida, aga tundub, et kirjanik oli linnast nii elevil, et tema sulg (loe:arvutiklaviatuur) pani vahel hoopis kirja märkusi kohalikest kummituslugudest või sellest, kuidas inglased ja ameeriklased kasutavad samade asjade jaoks täiesti erinevaid sõnu. Ainus, mida saab talle pahaks panna, on häbematu eksimine reegli number 43 vastu. See keelab igasugused pikemad toidukirjeldused. Lihtsamalt öeldes, kui raamatut lugedes just kellegi nähtamatu käsi raamatuköitest välja ei sirutu, et mullegi neid Ühendkuningriikides tuntud ja armastatud krõbekartuleid kalaga pakkuda, oleks viisakas sellised kohad enne raamatu trükki minekut välja rookida.

Kui te kardate, et see on selline jutt, mida räägitakse pimedal öösel taskulambivalgel, siis te eksite. Eks jutud teispoolusest panevad alati nihelema (mind küll vähemalt!), aga see on peaasjalikult seikluslik jutt kurjusega võitlemisest ja sõprusest. Peategelase Cassidy ehk Cassi vanemad on vaimuinimesed selle sõna täpses tähenduses. Nad uurivad vaime ja kummitusi ning kirjutavad neist raamatuid. Imelikul kombel näeb kummitusi hoopis Cass ja seda alates päevast, mil ta jõkke peaaegu ära uppus. Või noh... võib-olla uppuski. Nüüd oleks tal justkui üks jalg pärisilmas ja teine kummitusteilmas: tal on võime Loori kõrvale lükates astuda ühest maailmast teise. Oma peaaegu-uppumise-päeval sai ta tuttavaks kummituse Jacobiga, kelle elu... või noh, olemasolu, sest kummitused pole elus... on nüüd mingil seletamatul kombel tema omaga seotud. Jacobist on saanud tema parim sõber. Alguses lükkab Cass Loori kõrvale, et teha kummitustest pilte ja näha nende lugusid. Alles koos vanematega Edinburgi reisides ja Laraga kohtudes saab ta teada, et sel kõigel on eesmärk. Ja ohud... ärgem unustagem Punast Kaarnat ja tema lummavat laulu! :)

Kirjaniku kodulehelt selgub, et raamatule on juba järg kirjutatud.  Järgmisel korral saab reisida Pariisi! :)

Lõpetuseks. Kuna Cass on ilma igasuguse kahtluseta suur Harry Potteri raamatute fänn, siis võib igaks juhuks enne lugemist tutvuda ka Potteri lugudega. Muidu juhtub nagu Jacobiga...

Lõikame läbi lähima hoone, mis seinal rippuva sildi sõnul on Suur saal. Mu peast käib esimesena läbi mõte, et see näeb välja täpselt nagu Harry Potteri lugude söögisaal.
"Põrsatüüka!" kuulutab Jacob võidukalt. "Luuaball! Crowpuff!"
Ta pole raamatuid kordagi lugenud, mis, nagu ta teab, ajab mind hulluks, aga ta teab ka, et mul pole aega istuda ja tema eest kümmet tuhandet lehekülge pöörata. Nii et ma murdusin ja näitasin talle filme.
"Umbes nagu too stseen Tumbledore´i ja Võlumütsiga!" hüüatab ta rõõmsalt.

Ilmselgelt polnud ta kuigi tähelepanelik.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar