Topelt D

esmaspäev, 26. aprill 2021
" Vannitoa laelambi pirn oli ikka veel läbi. Naljakas, mõtles Karmen, isa vahetas varem alati pirnid kohe ära, kui need läbi läksid, see aga oli juba nädal aega pimedust näidanud. Ka isa oli muutunud, asi ei olnud enam ainult emas. Ema muutus oli märgatavam, agressiivsem ja valjem. Isa muutus aga sai tajutavaks vaid siis, kui ta detailidele tähelepanu pööras."

Kristi Piiper'i romaan "Topelt D" on lugu kahe tegelase eri aegades kulgev lugu. Raamatus on kaks peategelast -  gümnaasiumi lõpuklassis käiv Karmen ning kolmekümneaastane Diana. Neid kahte tegelast seob rahulolematus iseendaga ning pidev paine ja vajadus olla see keegi teine, kellel nagu tundub, on olemas kõik see, mida iseendale sooviks.
Tegelikult on neil kahel veel üks seos, mis selgub raamatu lõpupoole. Milline? Minu jaoks oli see mõnevõrra ootamatu, aga samas aitas see paremini seda lugu mõista.

Karmenil on ühe teismelise kohta liiga palju asju, millega on vaja tegeleda. Kooli lõpueksamid, vanemate lagunev suhe ning soov olla oma parima sõbranna Liza moodi. Diana on oma mineviku eest uude identiteeti põgenev naine, kes ei ole iseenda füüsilise välimusega rahul ning proovib ilukirurgia abil iseendale meeldida. Ta vaevleb psüühiliste probleemidega, mis on alguse saanud juba lapsepõlvest.

"Ta tundis, et peab end füüsiliselt toas kinni hoidma, et mitte politseimaja juurde minna. Ta ju teadis, et niipea, kui ta teab naist isiklikult, kui ta on kasvõi tema häält kuulnud, peab ta teda ka nägema. Ta oli lootnud, et seda ei juhtu. Püüdnud sellest hoiduda. Kuid see oli ise temani tulnud. Minutid kulusid ja Diana ei suutnudki vastu panna. See oli imelik ootamatu kergendus."

Pean tõdema, et seda raamatut lugedes saatis ka mind kogu aeg nagu mingi paine. Mitte selline paine, et oleks tekkinud rahulolematus iseendaga, vaid paine teada saada, miks nad enesega rahul ei olnud. Miks nad nii käitusid, miks tekib soov olla keegi teine? Miks? Neid mikse tekkis veel ja veel ja osa netist jäigi vastuseta, sest raamatu lõpp oli minu jaoks samuti üllatav. Seda raamatut lugedes, tundus et sellel peaks kuidagi teistmoodi lõpp olema. Aga kas teile ka nii tundub või mitte, peate ise välja uurima.


Iiris

esmaspäev, 19. aprill 2021

...ja nimetab mind siis Iiriseks edasi.

Just selleks ta mind peab, 
nii et ma ei paranda teda enam
ja nii ehk naa
mulle meeldib mõte olla
                        magus ja kõva,
                        tüdruk, kelle nimi on inimestele
                        suupärane.

                        Tüdruk, kes võib su hambad murda.

Sarah Crossani raamatu "Iiris" puhul köitis mind selle kaanepilt ja pealkiri (originaalis "Toffee"). Siis avasin ma raamatu ja... Misasja? Kas see on kirjutatud luulevormis? Sain alguses suisa pahaseks, sest olin harjunud, et read jooksevad viisakalt kõik ühteviisi ja ei näita üles mingit isetegevust. Päris kindlasti ei hakka nad salme moodustama ning ei taha välja näha nagu vabavärss!

Kui ma lugema hakkasin, siis sain ma aru, et see oli hea mõte. See paganama vabavärss või nii. Tihti juhtub, et mõned asjad ei meeldi, sest need pole tavapärased. Nii oli tegelikult hea, et mõni peatükk oligi ainult üks lause
                                    ja et laused
                            olid teistmoodi paigutatud.
                                     Sest ainult niiviisi
                                            tekkis mul
                                                tunne,

                                et mina ei vali seda,
                                            kui kiirelt
                                 või siis aeglaselt
                                lugu kulgeb.

                        Mulle tundus,
                       sel viisil kirjutatud lugu
                                    saabki lugeda ainult
                        aegamisi.
                                Pausidega.


                            Ja see lugu on
                                    kogu
                                    seda
                                 aeglust
                           kuhjaga väärt.

Rääkimata sellest jõulupuust leheküljel 330. 

Lugu ise oli omajagu raske, aga selles oli palju soojust ja mõistmist. See on 16-aastasest Allisonist, kellel on isa. Isa, kellest ta hoolib. Isa, kelle arvamus on talle oluline. Isa, kes on vägivaldne. Ühel päeval põgeneb Allison kodust, et üles otsida isa endine pruut Kelly-Anne ja tema juurde kolida. Kõik ei lähe nii nagu plaanitud ja nii satub ta hoopis dementse Marla majja skvottima.  Alles Marlaga rääkides ja tema eest hoolitsedes suudab tüdruk oma tunded ja hirmud lahti harutada ning mõistab, et ei ole vaja püüda kellelegi meeldida. 

Tõepoolest, vahel inimesed vaatavad ebameeldivad filmid lõpuni
                                        selle asemel, et minema kõndida
                                        ja raha tagasi küsida.

Head iseolemist heade raamatute seltsis!

Halloweenipuu

esmaspäev, 12. aprill 2021

Nüüd käis taevas nii suur luudade tunglemine, et see ei jätnud enam ruumi pilvedele ega uduvinele, ja kindlasti mitte udule või poistele. See oli üüratu luudade liiklusummik, nagu oleksid kõik metsad maa peal ühekorraga loovutanud oma oksad, mis seejärel kammisid läbi sügisesed põllud ning lõikasid maha ja sidusid kõvasti kokku kõik viljakõrred, et saada häid pühkijaid ja koristajaid, siis aga lendasid taevasse.
Nii tulid siia kõik tagaõuede pesunööritoed kogu maailmast. Ja koos nendega tulid rohupuhmad, umbrohuvarred ja põõsaoksad, et karjatada pilvelambaid, puhastada tähti ja sõidutada poisse.

 Olin meeldivalt üllatunud, kui avastasin, et minu lemmikkirjanik Ray Bradbury sulest on ilmunud raamat, mille tagakaanele on kirjutatud "noorteromaan". "Halloweenipuu" ei ole siiki noorteromaan selle tavapärases tähenduses st seal ei ole murdeea probleeme, romantikat ja eneseotsinguid. See on hoopis lugu kaheksast elurõõmsast poisist (üks vähem, kui teised), kes tuhisevad läbi sajandite ja tutvuvad Halloweeni ajalooga.

Bradburyst on mõnevõrra keeruline kirjutada, sest see, kuidas ta kirjutab, on isegi olulisem, kui see, millest ta kirjutab. Kokkuvõtvalt võib tõesti öelda, et ühel Halloweenil viib salapärane härra Moundshroud seitse poissi ajarännakule, kus nad saavad teada Halloweeni uskumustest ja kommetest ning püüavad samal ajal päästa oma head kamraadi Pipkinit. Nii kolavad nad Egiptuse hauakambrites, vilistavad Notre Dame katedraali jaoks kohale veesüliteid ja lõbutsevad Mehhikos surnute päeval. Samas on see kirjutatud nii piiritu fantaasiaga, et see tuhisemine haarab endasse, mässib su sisse. Kindlasti on Halloweenist parem lugeda hilissügisel, mis loodus sureb ja õhus kohe on seda hirmu ja õudust. Samas oli nüüd kevadel seda lugedes tunne, et pimedus hiilis ligi, kuulsin nõidade kriiskeid ja tundsin külmi tuuleiile.

Kui nüüd midagi ette heita, siis sisu hoogsus muutus juba tormakuseks. Ma saan muidugi aru, et mida nooremad me oleme, seda rohkem meie ööd peavad mahutama. Saati kui Pipkini elu oli ohus. Teiseks, kuna olin lugenud varem "Vist on kuri tulekul", siis jäi see lugu tsipa igavaks.

Onu Heino väike pere

esmaspäev, 5. aprill 2021

Onu Heino pidas pidu,
kutsus peole mitu tigu,
ootas külla külalisi,
võõ-raid saa-bus pik-ka-mi-si.
Al-gus muud-kui ve-nis, ve-nis....
Pi-du kes-tab tä-na-se-ni.

/luuletus "Onu Heino pidas pidu"/

Vahepeal on hea lülitada ennast luulelainele... ja siis muudkui lai-ne-ta-da ja lai-ne-ta-da. Mulle on alati meeldinud luuletustega juhuslikult kohtuda: istuda rongis ja lugeda vaguniaknalt kellegi värsse või kõndida mööda tänavat ja märgata, et keegi on sepitsenud riime mõnele räämas majaseinale. Kui mulle antakse mõni luulekogu ja öeldakse "Loe!", siis ei tule sellest lugemisest küll mitte kui midagi välja. Seetõttu ongi tore, et kohtusin onu Heinoga täiesti juhuslikult. Kükitas teine Tallinna bussijaamas* ja oli morni olekuga. Arusaadavalt ei olnud tal tookord  talvisel ajal võimalik enam laululinnukooris osaleda, nii et onu Heino mõlgutas lihtsalt oma mõtteid. Onu Heino oskas olla igas olukorras, /sättis jala üle põlve, noogutas – kõik oli korras...Saime temaga kohe jutu peale, sest oli teine muheda olemisega ja osav sõnasepp.

Jaanus Vaiksoo luulekogu "Onu Heino väike pere" on kimbuke värsse imepärasest onu Heinost. Kuna need anti esimest korda välja Tallinna Keskraamatukogu kinkeraamatuna kõigile pealinna esimese klassi jütsidele, siis on seal lisaks onu Heinole juttu Reinu-pojust: sellest, kuidas ta sünnib ja lõpuks kooli läheb. Aga ka sellest, kuidas Reinu jorinad ja torinad turule müüki pandi :). Kuna kõiki luuletusi ma korraga kunagi ei loe – see oleks liiast – siis võtan aeg-ajalt riiulist selle raamatu ja avan suvalisest kohast. Hea tuju on garanteeritud, sest riimid on isepäised ja tõelised vigurvändad. Täna lugesin...

 Onu Heino hüppas alla
suurde lumehange.
Talvest oli saanud kevad

maandus otse pange.

Vesi pritsis kahte lehte –
ümberringi puha märg.
Aias aga ajalehte
luges mehemoodi härg,

... ja luuletus jätkub raamatus :). Head luulelainetamist!

* Tallinna bussijaamas on tasuta raamatute riiul. Neid riiuleid või suisa kappe on nii siin kui seal veel, nii et kui juhuslikult mõnda märkate, siis minge kindlasti uudistama.