Skellig

laupäev, 5. juuni 2021
Sel öösel ei saanud ma kuidagi und. Iga kord, kui tukastasin, nägin teda garaažiuksest väljumas ja läbi võsa maja poole tulemas. Nägin teda oma magamistoas. Nägin teda otse voodisse tulemas. Ta seisis üleni tolmuse ja valgena, kaetud surnud kärbestega.
"Mida sa tahad?" sosistas ta. "Ma küsisin sinult, mida sa tahad?"

Raamatukogudes on alanud suvelugemise programmid. Ühest sellisest leidsin seesuguse kummalise olevuse nagu David Almondi "Skellig". Istusin raamatuga mere äärde, hakkasin lugema... ja siis sain aru, et sellist raamatut tuleks lugeda hoopis kusagil pimedas ja rõskes garaažis. Võibolla üksiku lambipirni valguses, mis kõlguks tuuleiili käes edasi-tagasi.

Alguses arvasin, et tegu on õudusjutuga. Eksisin! Siis arvasin, et see on seikluslik fantastika. Ka mitte! Lihtsalt lasteraamat? Ei, mitte päris. Noortele? Nojah, ka neile. Võibolla täiskasvanutele? Kindlasti võiksid lugeda.

Siis sain aru, et raamatukogus peaks olema laste- ja noorteraamatute ning täiskasvanute kirjanduse vahel üks riiul, kuhu saaks sellised Skelligid panna. Ja see riiul võiks olla kõigil ristijalu ees :)

See oli mõistatuslik ja sügavamõtteline lugu. Michaeli vastsündinud õde on väga haige ja poisil on tema pärast suur hirm. Perekond on kolinud uude kohta elama. Sealsest vaevu püstipüsivast garaažist leiab Michael kummalise olevuse: Skelligi, kes soovib ainult 27, 35, aspiriini ja õlut. Koos naabritüdruk Minaga otsutavad nad Skelligi elule tagasi tuua ja sel viisil toidavad nad ka lootust Michaeli pisiõde päästa.

See on keeruline raamat, aga nagu vastas Ameerika kirjanik William Faulkner ajakirjaniku küsimusele selle kohta, mida peaksid tegema need inimesed, kes tema raamatust aru ei saa: "Neil tuleks seda lihtsalt neli korda lugeda". "Skelligit" võib uuesti ja uuesti lugeda. Lisaks sellele, et see meenutab, mille jaoks meil on abaluud, on see täis midagi väikest aga olulist. Lootust!

P.S Raamatu eellooks on sama autori "Mina olen Mina"

Aia lood on sellised

laupäev, 29. mai 2021
Mutt on millegipärast mustas nimekirjas. Ta rahmib oma käikudes ja kuhjab hunnikuid maa peale. Võibolla on ta kogu aeg näljane.
Tema tunnelitesse ei taha küll sattuda. Olen näinud aedniku vihast pilku, kui ta avastab mutimullahunnikud muru sees ja lillepeenras. Pärast seda tõttab ta jooksujalu kuuri ja toob labida. Ei saagi aru, kas siis mutt kaevas liiga vähe või?

Alustan seekord vabandusega. Anna mulle andeks, Margit Saluste  raamat "Aia lood on sellised", et ma sinusse algul nii põlastavalt suhtusin. Eks me kõik oleme aeg-ajalt raamatute vastu ebaõiglased. Eelarvamused, teate.

Õnneks piisas sellest, et avasin kaane ja hakkasin lugema. See kaane avamine ongi tihti see kõige raskem osa lugemise juures :). Siis vaatas mulle vastu juba Aia tänava kõrge aed, mis jagas oma elanike toredaid lugusid. Kuna ühes korralikus aias on kõike ja see kõik on segi nagu pudru ja kapsad... no olgu, pigem siiski ainult kapsad, sest putru aias ei kasvatata... Igatahes, kuna aias on kõike, siis saavadki sõna kõik: nii sõstramarjad, vilgas vares, lumikellukesed, porgandid ja teised toredad.

See pole muidugi veel kõik.  Kõige kohta on pildid! See on üks selliseid raamatuid, kus pildid on samavõrd olulised kui tekst. Nii saab vaadata, kuidas hanemalts välja näeb, milline muna on suitsupääsukesel ja uudistada, et marjalutikas on jätkuvalt... nagu marjalutikas.

See pole ka veel kõik. Kui see oleks kõik, siis ma oleksin lihtsalt mõelnud, et olen selle raamatu vastu veidi (nii tsipa-tsipa!) ülekohtune olnud. Kõige toredam on selle raamatu pildiline lustlikkus. Kapsauss pole oma leheküljega rahul, sest seal pole kapsast. Mullamutid tahavad labida asemel ise kaevata. Linnupesade juurde on joonistatud ka sellised pesad nagu seapesa ja pistikupesa. Tulbi (tulp-tulbi-tulpi) kõrval sirgub tulp (tulp-tulba-tulpa). Mari istub lauas ja Vello pea on kiilas kui kaalikas. Sellise raamatu lugemine on suisa lust ja lillepidu! Uusi teadmisi saab nii aia asukatest kui ka eesti keelest :)

Tore lugemine-vaatamine nii lastele kui täiskasvanutele. Kulub marjaks ära!

Leo ja ninakoll

esmaspäev, 17. mai 2021

 


Johanna-Iisebel  Järvelill
e kirjutatud raamat "Leo ja ninakoll" on mõeldud kõigile lastele, kellele ei meeldi nina nuusata. Kuna sellest keelduvad enamsti väiksemad lapsed, kes ise veel ei pruugi lugeda osata, siis peaksid lapsevanemad või vanemad õed-vennad neid raamatu lugemisega aitama.

 Ma olen veendunud, et nii mõnigi laps haarab järgmisel korral, kui nina vaja nuusata kibekiiresti taskurätiku järele. Te kahtlete? Aga katsetage oma lapse või väiksemate õdede vendade peal järele, kas mõjub. Ja võite siia postituse alla komentaaridesse teada anda, kas see raamat oli abiks või mitte. Jään huviga ootama.

Aga nüüd veidi sellest "imeraamatust" lähemalt:

Selle raamatu peategelaseks on väike poiss nimega Leo, kes külmetus ja jäi haigeks. Talle tekkis nohu ja tatti voolas nii mis kole. Aga tema ei tahtnud nina nuusata ega ka emal nohurohtu lasta panna. Selle asemel pühkis ta oma nina vastu diivani äärt puhtaks. (Ema seda muidugi ei näinud.) Diivanile jäi kole plekk. Aga edasi juhtus midagi päris eriskummalist. See ninakoll hakkas Leoga rääkima ja soovis temaga mängida. Leo tahtis väga kellegagi mängida ja oli lahkesti nõus oma mänguasju jagama. Aga ninakollil olid hoopis teistsugused plaanid ja mitte just eriti ilusad. Millised täpselt, pead aga ise järgi uurima, sest kui ma kõik ära räägin, ei ole raamatut enam üldse huvitav lugeda. 

"Ma tahan mitut autot! Ma tahan seda sinist autot ka, mis sinu käes on! hüüdis ninakoll ja võttis Leo käest auto ära. "Sa võid nendega mängida küll," ütles Leo ehmunult. Ta mõtles, et äkki on ninakollil lihtsalt paha tuju. Mõnikord on temal ka. Näiteks siis, kui ema ei osta talle jäätist, teeb see tuju täitsa kurvaks. Aga see ei olnud nii! Ninakoll ei osanud...."

Siinkohal jätan jällegi loo pooleli, et ikka põnevus säiliks raamatu lõpuni. Aga teile mõnusat lugemist ja uurige siis välja, mida see ninakoll teha ei osanud.

Winston, salamissiooniga kõuts

kolmapäev, 12. mai 2021

Püha sprott ja neetud silgusalat! See laps on tõesti põikpäine. Näen juba, kuidas me mõlemad maandume Elbe jões, Vadimi-nimelise kurjategija seotud betoonklotsid jalgade küljes. Selliseid asju juhtub nimelt tihti inimestega, kes kriminaalidele jalgu jäävad, nagu ma tean oma telerikogemusest. Alustan viimast rünnakut, et Kirale tema plaani maha laita.

 Winstoni lemmikratsipuu nimel, küll see oli hea lugemine. Kerisin ennast pühapäeval Frauke Scheunemanni raamatuga "Winston, salamissiooniga kõuts" tugitoolis kerra ja oleksin heameelest suisa nurru löönud. Kassidest on keeruline raamatuid kirjutada. Kohe saad aru, kas kirjanikul on endal kass või mitte. 

Fraukel ilmselgelt on. 

Winston on selline kõuts, kes võiks minulgi kodus jalus siiberdada: isepäine, tark ja mõnusalt mugav. Ta elab koos füüsikaprofessori Werneriga aadressil Hochallee 106a, sööb ainult keedetud kanamaksa (vähese peterselliga) ja peesitab sohval. Elu on lust ja lillepidu. Seda  päevani, mil koduabilise Olga asemel tuleb tööle tema õde Anna. Esimene halb üllatus on see, et Anna pakub kanamaksa asemel kassikonservi. Kõigi kassijumalate nime, mis tal küll arus on! Teiseks selgub, et Annal on 12-aastane tütar Kira ja neil on kahe peale hunnik probleeme. Üks on isegi väga kriminaalne. Tagatipuks õnnestub Winstonil Kiraga kuidagi kehad ära vahetada. Palun väga, sel ajal kui Winston Kira eest koolis käib, on Kira hoopis kodus ja maiustab ise kanamaksaga.

Üldiselt on see hoogne ja seikluslik lugu, kust ei puudu hea huumor, soojus, julgus ja sõpruse jõud. Et teil kohe võiks südamelt langeda terve vagunitäis kive, siis ütlen ära, et lõpuks laheneb kõik. Kuidagimoodi.
Iga lehekülg on selle lugemist kuhjaga väärt ja kuigi peategelane on tüdruk, ei ole see tüdrukuteraamat. Pigem on see raamat kõigile, kes mõistavad kasse ja armastavad seiklusi. 

"Ohoo, hoplaa! Õhurünnak." kommenteerib Olga mu vägevat hüpet ja kratsib mu kõrvataguseid. "Winston tahab vist kaasa tulla?"
"Eeh, ei, jääb siia!" hüüab Werner. "Egas kõik saa korraga jalga lasta!"
"See ei sobiks mulle ka," ütleb Dieter. "Mul on nimelt kerge kassiallergia. Pikapeale läheks mul kassiga koos raskeks."
Täitsa lõpp! Olga otsis endale mehe, kes ei talu kasse? No ei saa olla! Kuidas tal nii halb maitse on? Hüppan haavunult Olga sülest maha ja kaon kööki. Jään sinna nii kauaks, kuni Olga kõige oma Dieteriga läinud on.