Hoian sind südames

Esmaspäev, 29. november 2021

Kooliõuel tormavad lapsed läbisegi ringi. Alma nõjatub turnimisredelile, sikutab salli koomale ja põrnitseb oma kinganinasid. Eelmisel nädalal rääkis Alma koolis, et tema vanaema on surnud. Õpetaja kallistas teda ja ütles, et Almale jääb vanaemast mälestus. Ja mälestused on alati meiega.

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina mõtlen juba lumest ja jõulukaunistustest ja jõulukaartide meisterdamisest ja küünlavalgusest ja kuusepuu ehtimisest ja kõigest sellest toredast, mis jõuludega kaasas käib. Seetõttu ongi paslik kirjutada ruttu-ruttu veel viimasest novembrikuus loetud-vaadatud raamatust.

Ka selles raamatus on juttu ühest pühast, aga see pole teps mitte jõulud. Sanna Pelliccioni, Maami Snellmanni ja Kiti Szalai lummavate piltidega "Hoian sind südames"  räägib meilgi teada-tuntud hingedepäevast, mis Mehhikos kannab sellist uhket nime nagu Dia de Muertos. See on päev päris novembrikuu alguses (2. november), mil oodatakse koju surnud esivanemate hingi. Kui meil on sel ajal traditsiooniliselt keelatud naermine ja naljatlemine, siis Mehhikos on vastupidi: tänavad täituvad värvikate peolistega, lauad kaetakse lahkunute lemmikhõrgutistega ja muusika rõkkab varaste hommikutundideni. Mäletan, et kui ma kuulsin esimest korda Mehhiko surnutepäevast, siis tundus mulle kummaline, et kusagil maailmas ei põletatagi vaikselt küünlaid ega mõtiskleta, vaid hoopis pidutsetakse luukerekostüümides, juuakse champurradat ja süüakse calavera küpsiseid. Surm on rohkem elu loomulik osa. 

Alma on hiljuti kaotanud oma vanaema, kes oli talle väga kallis. Kurbus nii suur, et ei taha kuidagi tuppa ära mahtuda. Alma mehhiklasest koolivend Diego räägib talle surnutepäevast ja kutsub ta koos vanematega koju peole.

Kuigi see raamat tutvustab peaasjalikult surnutepäeva, on siin ka üldiselt leinast ja kaotusest ülesaamisest ning sellest, et erinevad kultuurid rikastavad üksteist. Tore on teada saada teiste maade kommetest ja eks seetõttu ongi raamatu lõpus paar toiduretsepti. Igaüks saab endal ise sõrmed jahuseks või siis hoopis šokolaadiseks teha! :)

Raamatu algusega saab tutvuda siin.

Head lugemist!

Kollane Robert. Tiwi-wapu saladus

Esmaspäev, 15. november 2021
Kollane Robert asus ohates malereegleid seletama ja Ferda Štisko ning Mamlas kuulasid teda ammulisui. See oli ebatavaliselt raske töö ja Kollane Robert mõtles, et ta on oma kaaslasteks valinud ilmselt Kesk-Euroopa kaks kõige nürimeelsemat ning kõige rumalamat lurjust. Kui hakkas juba näima, et Ferda Štistko kuidagimoodi taipas, kuidas käib ratsu, siis küsis Mamlas, mispärast etturid ei tohi tagaspidi käia.

Olen üks neist, kellele meeldivad vanad raamatud. Paber on toredalt kollakas ja aeg-ajalt satud kellegi kritseldusele, mõnele murtud servaga lehele, mis annab aimu, et seal on kirjas midagi, mis lugejale kohutaval kombel meeldis... või mõnele šokolaadi- või teeplekile, mis annab aimu, et lisaks lugemisele armastavad lugejad ka teed ja šokolaadi :).
Nii ma selle raamatuga tutvusingi. Möödaminnes. Arvasin seniajani, et ma enam-vähem tean kirjanikke, nimepidi vähemalt, aga, näedsa, Vojtěch Steklači raamatust "Kollane Robert. Tiwi-wapu saladus" polnud ma midagi kuulnud. 

Tutvustus lubas krimkat ja krimkad mulle meeldivad. Alguses olin muidugi kohutavalt pettunud, et raamatus polnud mitte ühtegi last. Teate küll, sellist, kes oma nina võõrastesse asjadesse topib või arutleb, et tegu on kahtlemata verega, sest mis muud see olla saabki. Sellest hoolimata oli raamat tore: muhe ja mõnusalt nöökiv. Tegelased ei ole just kõige teravamad pliiatsid karbis ja segadused ning eksitused käisid käsikäes. Nimesid küll tõrkus keel esimese hooga välja hääldamast ja kindlasti on ka kõik mainitud kohad ja asjad (nt kofola) tšehhi lastele mõistetavamad. Raamatud avardavad teadmisi, seekord siis tolleaegse Tšehhi suunas :).

Raamatus on kaks lugu. Esimeses loos tegutseb stiilne kurikael Kollane Robert, keda püüavad tabada harrastusdetektiiv Maryuska ja inspektor Brouk. Maryuska on Detektiiviklubi president ja ta kirjutab ka krimkasid. Tema raamatute peategelane sarnaneb hämmastaval kombel Broukiga, kelle kohta ta kirjutab, et uurija puhib nagu auruvedur ja tema juuksed meenutavad inglise muru, ainult et seda on püganud pime juuksur. Kuidagimoodi õnnestub neil kurjategija tabada.
Teises loos varastatakse ühelt Detektiiviklubi liikmelt tema hinnaline Tiwi-Wapu kuju ja seegi juhtum ootab lahendamist.

Kuna see on selline humoristlik raamat, siis on raske sellest jutustada. Eks teil tuleb see raamat kuskilt raamatukogu sügavustest välja kaevata ja sellega ise tutvuda. Paljudel on see võib-olla kodus suisa olemas, sest see on nende nii-öelda põlvkonnaraamat ja nad punnitavad praegu silmi, sest Vojtěch Steklači teab nüüd küll igaüks! Kuidas ma ei teadnud?! :)

Operatsioon "Lossivaim"

Kolmapäev, 3. november 2021


 Kindlasti olete kuulnud legendi Haapsalu lossis elavast "Valgest Daamist", keda võib augusti täiskuuöödel näha. Aga kas te ka teate, et Eesti suurimal saarel Saaremaal asub Kuressaare linn, kus on  Lossihoone ja selles elab oma "Lossivaim". Seal elavat Lossivaimu võib aga kohata aastaringselt. Milline Lossivaim välja näeb ja kas tema eksisteerib ka päriselt? Selle peate juba ise välja uurima. Miks mitte teha perega üks mõnus reis Saaremaale ja külastada Kuressaare lossi. No ja neil, kes ise Saaremaal elavad, on võibolla juba lossis ammu käidud ja "Lossivaimugagi" kohtutud. Kui teil aga parasjagu pole võimalik Saaremaa reisi ette võtta, siis lugege Lembit Uustulnd´i raamatut "Operatsioon "Lossivaim"".

Selle raamatu puhul on tegemist pseudoajaloolise noorteromaaniga. Väikese kõrvalpõikena, seletan teile ka pseudojalaoo mõistet.  Pseudoajalugu on pseudoteadus või võltsing, mis püüab moonutada inimeste teadmisi või arusaama ajaloos toimunust, sageli kasutades meetodeid, mis pealiskaudselt vaadates näivad sarnanevat teadusliku ajaloolise uurimistöögaSeega, kõike raamatus kirjutatut ei saa tõe pähe võtta, tegemist on siiski väljamõeldisega. 

Aga nüüd tagasi raamatu juurde... Tegemist on väga põneva raamatuga, mis hoolimata ajalooliste faktide rohkuse tõttu  on huvitavam, kui alguses arvata võib. 

Raamatu alguses olev eellugu võib ära ehmatada, et tulebki selline läbinisti ajaloost läbipõimunud raamat, milles on nii palju ajaloolisi fakte, et lausa raske on jälgida. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud. Eellugu on lihtsalt taustaks ja kui tegelik lugu pihta hakkab, siis juba läheb nii huvitavaks, et raske on raamatut käest panna. 

Raamatu peategelasteks on Saaremaale vanavanematele külla sõitnud vennad Tõnn ja Mats. Nad satuvad internetiartiklit uurides Taani piraadist Kuressaare piiskopilossi jäänud huvitavatele jälgedele. Oma uuringute käigus kohtuvad nad ka "Lossivaimuga", kes neile osutub kasulikumaks, kui eales arvata oskate. Poisid jõuavad paljude huvitavate faktide jälile ja saavad teada palju uut. Mida rohkem nad asja edasi uurivad, seda ohtlikumaks nende uurimisretk muutub. Nad jäävad lossi lõksu ja tundub, et neist saavad seina sisse "müüritud rüütlid". Kas poisse õnnestub päästa ja kuidas olukord nii keeruliseks muutub, peate ise lugema, sest kui ma kõik ära räägin, ei ole enam üldse põnev lugeda.ˇ

"Ootamatult kostis krõbinat, siis mingi raskuse kukkumise müra, mille lõpetas üsna pikalt kestev varinguhääl. Selle mürina ja kolina käigus tundus kasemati põrand poiste jalge all lausa vappuvat....

""Täitsa pekkis," vedas noorema venna nägu virilaks. Ta jõllitas kinnist väljapääsu, haaras siis Matsi käest sõrgkangi ja toppis seda laudade vahele, kuid kõik oli asjata. Lauad olid kindlalt kinni kiilunud ja tundus, et pool maakerast on väljapääsu taha varisenud. Sõjard viskas kangi kõlinal põrandale, raputas vanemat venda käisest ja sosistas paaniliselt:

"Oleme maetud, elusast peast maetud. Mis siis nüüd saab?""

Takjaväli

Esmaspäev, 25. oktoober 2021
Nõid istus taburetil maja ees ja leotas tulitavaid jalgu kausis. Viimasel ajal käis ta veidi enam jalgsi, peamiselt aina lisanduvate Harry Potteri raamatute lugejate tõttu. Kui nad mingi ime läbi saaksid teada, et Takjavälja juures hoovis elab Nõid, ei annaks need väikesed põrgulised ju juba hommikust saadik rahu. Nõid liigutas varbaid ja mõtles nende väikeste prillikandjate massist, ema huulepulgaga (alati kõige kallimaga) maalitud välgukujuliste armidega, ja tal jooksid hirmujudinad üle selja. Ehkki komberdava mutikese teesklemine nõudis omajagu vaeva, oli see otsustavalt parem kui autogrammide jagamine ja luuaga õppelendude tegemine.

Vahepeal juhtub nii, et lähen raamatukokku laenutama ühte raamatut... aga tulen tagasi hoopis mingi teisega. Sellisega, mille puhul ma mõtlesin, et ega ma seda ei loe, kiikan ainult korraks sisse. Üldise silmaringi avardamise mõttes või kuidas iganes seda nimetatakse. Nii mõtlesin ka Kataryzna Ryrychi raamatu "Takjaväli" puhul, et ma lihtsalt teen kiiresti kindlaks, kas see sobib lugemiseks ühele toredale 11-aastasele tüdrukule. Olles lugenud nagu niuhti läbi terve raamatu, sain ma aru, et see sobib lausa suurepäraselt lugemiseks ka palju vanematele lugejatele :). Ausõna, kui seda aasta lõpus parimaks lasteraamatuks ei valita, lähen ma mõne otsustaja akna alla valjuhäälselt meelt avaldama.

Alguses tundus, et on selline on-kah lugu. Et on Takjaväli ja Turvakvartal ja lapsed, kes mängivad ja nõid ja... Nojah, veidi igav. Ilmselgelt ma alahindasin juttu. Jutte   nagu ka nõiakasse  — ei maksa kunagi alahinnata. See oli jutt, mis iga lehega kasvas ja kogus jõudu. Selline jutt, mida saab ainult järjest lugeda, sest muidu võib näiteks juhtuda, et loos "Sõnajalaõis" ei saa te aru, kust see suur roheline konn nõia aeda sai ja miks ta nõia kassi nii vihkamist täis pilguga põrnitseb. Üks neist juttudest, mida hakkad aegamisi sel viisil armastama, et hirmsasti kahju on, kui ta lõpuks otsa saab. Tahaks ise Takjaväljale kolida, aga vat, ei saa. Võib-olla õnnestuks ainult igavust kodustada, aga teda on niigi rohkem kui tarvis :).

Samas ei ole see mingi ninnu-nännu jutt. Selles jutus on sügavust ja selles jutus on... ei teagi, kuidas seda öelda... elu? Surmigavalt ja hariduslikult väljendudes on selles nii haigusi, alkoholismi, ökoloogilist teadlikkust, kiusamist ja samas taktis edasi. Õnneks ilma mingi moraalitsemise ja närvidele käimiseta. Põnevalt väljendudes on siin soovide täitumist, vandeseltslaslikkust, vampiir (või siis mitte), nõid, pahurad vihmapilved, käpajäljega täht ja üks pesuehtne nõiakass, kes vastab igas mõttes kõikidele musterkassi nõudmistele.

Nõia kass aga — vastupidi — nautis kõike õndsas rahus, sirutas end pingil täies pikkuses välja, jättes Magdale vaid väikese jupikese, millele oleks vaevu mahtunud kõige tillem pesutoa kassipoegadest.

Rohkem polegi mul lisada. Headest raamatutest pole mõtet pikalt rääkida. Neid tuleb lugeda.