Roheliste Viilkatuste Anne

esmaspäev, 19. oktoober 2020

Õnneks säästeti Matthew´d kõnetamise rängast katsumusest, sest niipea, kui tüdruk taipas, et Matthew tema poole teel on, tõusis ta püsti, haarates ühte kõhna, päevitunud kätte narmendava, vanamoelise reisikoti sanga, teie käe aga sirutas mehe poole.
"Oletan, et teie olete härra Matthew Cuthbert Rohelistest Viilkatustest?" küsis tüdruk kummaliselt selgel, mahedal häälel. "Väga meeldiv teid näha. Ma hakkasin juba kartma, et te ei tulegi mulle vastu ja kujutasin ette kõiksugu asju, mis teid takistada võisid. Otsustasin, et kui te mulle täna õhtul järele ei tule, lähen raudteed mööda tolle suure metskirsipuuni käänaku kohal, ronin selle otsa ja veedan öö seal. Ma ei oleks mitte põrmugi kartnud, pealegi, kas te ei arva, et oleks mõnus magada kuupaistel metsiku kirsipuu otsas valgete õite vahel? Võiks peaaegu kujutleda, et elad marmorpalees, eks ole? Ja ma olin üsna kindel, et kui te täna õhtul ei tule, siis homme hommikul kindlasti."

Pühapäeviti olen vaadanud teleekraanilt seriaali "Anne, e lõpus". Raamatusõbrast televaatajal poeb raamatul põhinevat filmi või sarja vaadates ikka lõpuks pähe küsimus: kui palju jälgitakse raamatu sündmusi ja kui palju on filmitegijad omalt poolt juurde pannud? Eks see oli kohe selge, et seriaalis on asju, millest raamatu autor oma ajal poleks ealeski söandanud kirjutada, mis sellest, et hiljem raamatut lugedes selgus, et mõned märkused olid vägagi söakad. Siiski jäi mu hinge närima, et kas Anne rääkis tõesti nii palju. Kas Gilbert Blythe läks maailma avastama? Ja kas Roheliste Viilkatuste talu oleks peaaegu haamri alla läinud?

Kuna neile küsimustele sai vastata ainult raamat, siis laenutasin endale Lucy Maud Montgomery raamatu "Roheliste Viilkatuste Anne"

Esimesena sai selgeks, et Anne oli tõepoolest parandamatu lobamokk ja tema oskus suuri sõnu kasutada võis ahastama ajada. Tema südamesõbral Dianal (märkus: ilmselgelt väga hästi valitud nimi :) ) polnud sellest midagi, sest Anne oskas nii hästi unistada, et koolis oli ta teiste õpilaste poolt armastatud ja austatud. Untsuminekuid tuleb sellel väiksel unistajal küll trobikondade viisi ette, aga vähemalt on tema juures julgustav asjaolu, et ta ei tee ühte viga kunagi kaks korda. Vigadel, mida üks inimene teha võib, peab ükskord lõpp tulema.

Kokkuvõtvalt on see lugu päikselise loomusega Anne´st ja tema sirgumisest. Õde-venda Marilla ja Matthew Cuthbert otsustavad võtta lapsekodust väikse poisi, et see neid talutöödes aitaks. Saatuse tahtel tuuakse neile hoopis väike punasejuukseline Anne. Kuigi alguses otsustab Marilla karmilt, et Anne tuleb tagasi saata, leebub ta lõpuks ja tüdruk võib jääda. Annega juhtub igasuguseid arusaamatusi ja pahandusi, aga lõpuks kasvab temast viks ja nutikas noor tütarlaps.

Pean tunnistama, et kuna raamat ilmus 1908. aastal, siis läks mul omajagu aega, et tema eripäradega kohaneda. Tollane olustik oli hoopis teistsugune, kombekust üleliia ning lausedki kaunikõlalisemad. Samas hakkas see raamat mulle lõpuks nii meeldima, et mul oli kohutaval kombel kahju, et see lugu päikselisest Anne´st igavesti ei kestnud. Eks tulevad järgmised lood...

Kuna mulle kirjeldused meeldivad, siis palun, siin on vihmase ja külma sügisilma raviks teile üks ilus sügisekirjeldus:

Oktoober oli Rohelistes Viilkatustes ilus kuu, mil kased nõos hakkasid kullendama kui päikesepaiste ja õunaaia taga kasvavad vahtrad muutusid kuninglikult purpurseks ning metsikud kirsipuud tee ääres tõmbasid ülle tumepunase ja pronksja rohelise kauneimad varjundid, ja põllud soojendasid end sügispäikese kiirtes.

P.S Kuigi me püüame sisust vaid ülevaatlikult rääkida, et kõigile jääks nende isiklik lugemisrõõm, olgu siiski mainitud, et jah, seriaalitegijad olid ikka ohtralt juurde pannud.  Anne´i fantaasia vääriliselt.

Kummituste linn

pühapäev, 11. oktoober 2020

 Algul arvan, et ta nägi peeglist midagi imelikku, aga siis taipan, et ta tähelepanu on koondunud tema enda peegeldusele. Vaatan sinna, kuhu temagi ja tardun paigale, mu käekarvad tõusevad püsti.
Jacobeid on kaks — üks mu kõrval ja teine peeglis, aga nad pole üks ja sama. Mu kõrval olev Jacob on see, keda mina tunnen. Aga peeglist paistev on halliks tõmbunud ja kõhetu, särk ja teksad läbimärjad, jõevesi lombina ta jalge ümber valgunud. Mind ei kohuta enam miski kuigi kergesti, aga teda niimoodi nähes hakkab mul hirm. Peegli-Jacob näeb välja surn... ma vakatan. Ma ei luba endale seda sõna isegi mõelda.

Ma ei saa aru inimestest, kes kurdavad, et nad ei saa reisida. Mis see siis olgu?! Võtad raamatu, keerad lehekülgi ja nii lähedki uusi tundmatuid kohti avastama. Isegi kohvrit ei pea pakkima, ehkki tark tegu on teistele öelda, et nad sind mõnda aega ei segaks. Pole midagi vastikumat, kui et keegi sind kõige huvitavama koha peal reaalsusesse tagasi hakkab tirima.

Kiikasin koos V. E. Schwabi raamatuga "Kummituste linn"  Šotimaa Edinburgi  linna. Arvasin küll alguses, et linnast endast on seal vähe ja peaasjalikult saan kõhedates surnuaedades külmas tuuletõmbuses koos peategelasega kummitusi otsida, aga tundub, et kirjanik oli linnast nii elevil, et tema sulg (loe:arvutiklaviatuur) pani vahel hoopis kirja märkusi kohalikest kummituslugudest või sellest, kuidas inglased ja ameeriklased kasutavad samade asjade jaoks täiesti erinevaid sõnu. Ainus, mida saab talle pahaks panna, on häbematu eksimine reegli number 43 vastu. See keelab igasugused pikemad toidukirjeldused. Lihtsamalt öeldes, kui raamatut lugedes just kellegi nähtamatu käsi raamatuköitest välja ei sirutu, et mullegi neid Ühendkuningriikides tuntud ja armastatud krõbekartuleid kalaga pakkuda, oleks viisakas sellised kohad enne raamatu trükki minekut välja rookida.

Kui te kardate, et see on selline jutt, mida räägitakse pimedal öösel taskulambivalgel, siis te eksite. Eks jutud teispoolusest panevad alati nihelema (mind küll vähemalt!), aga see on peaasjalikult seikluslik jutt kurjusega võitlemisest ja sõprusest. Peategelase Cassidy ehk Cassi vanemad on vaimuinimesed selle sõna täpses tähenduses. Nad uurivad vaime ja kummitusi ning kirjutavad neist raamatuid. Imelikul kombel näeb kummitusi hoopis Cass ja seda alates päevast, mil ta jõkke peaaegu ära uppus. Või noh... võib-olla uppuski. Nüüd oleks tal justkui üks jalg pärisilmas ja teine kummitusteilmas: tal on võime Loori kõrvale lükates astuda ühest maailmast teise. Oma peaaegu-uppumise-päeval sai ta tuttavaks kummituse Jacobiga, kelle elu... või noh, olemasolu, sest kummitused pole elus... on nüüd mingil seletamatul kombel tema omaga seotud. Jacobist on saanud tema parim sõber. Alguses lükkab Cass Loori kõrvale, et teha kummitustest pilte ja näha nende lugusid. Alles koos vanematega Edinburgi reisides ja Laraga kohtudes saab ta teada, et sel kõigel on eesmärk. Ja ohud... ärgem unustagem Punast Kaarnat ja tema lummavat laulu! :)

Kirjaniku kodulehelt selgub, et raamatule on juba järg kirjutatud.  Järgmisel korral saab reisida Pariisi! :)

Lõpetuseks. Kuna Cass on ilma igasuguse kahtluseta suur Harry Potteri raamatute fänn, siis võib igaks juhuks enne lugemist tutvuda ka Potteri lugudega. Muidu juhtub nagu Jacobiga...

Lõikame läbi lähima hoone, mis seinal rippuva sildi sõnul on Suur saal. Mu peast käib esimesena läbi mõte, et see näeb välja täpselt nagu Harry Potteri lugude söögisaal.
"Põrsatüüka!" kuulutab Jacob võidukalt. "Luuaball! Crowpuff!"
Ta pole raamatuid kordagi lugenud, mis, nagu ta teab, ajab mind hulluks, aga ta teab ka, et mul pole aega istuda ja tema eest kümmet tuhandet lehekülge pöörata. Nii et ma murdusin ja näitasin talle filme.
"Umbes nagu too stseen Tumbledore´i ja Võlumütsiga!" hüüatab ta rõõmsalt.

Ilmselgelt polnud ta kuigi tähelepanelik.

Teistmoodi mööblipood

teisipäev, 22. september 2020



Eva Roos´ilt
on ilmunud uus raamat "Teistmoodi Mööblipood. Nähtamatu tüdruk" See on lugu rändavast vanakraamikauplusest, selle elanikest ja poe külastajatest. Nagu öeldud, ei ole tegemist tavalise mööblipoega. Seal müügil olevad kaubad ja seal poes toimuv ei ole ka kaugeltki tavapärane. Ainuke tavapärane asi selle poe juures on inimesed, kes sinna poodi sisse astuvad. Eks neile, kes on lugenud ka raamatu eelmist osa "Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57", on see lugu juba tuttav, aga neile, kes seda lugenud ei ole, siis teile väike tutvustus.                                            


 Aramilda Tengelpung on kentsakas vanakraamipoe müüja, kes elab poes koos paksu punase koera Piru ja vanapagan Örrõp Karvajalaga.
Uues raamatus mängivad tähtsat rolli ka nähtamatu tüdruk Matilda Tähna ja August Nööp, kes aitavad poes nähtamatuks muutunud inimestel tagasi nähtavaks saada. Matilda on muidu tavaline 12-aastane tüdruk, kes sõbrustab rohkem poistega. Ta ei ole päriselt nähtamatu, kuid talle tundub, et ta oskab kuidagi iseenesest nähtamatuks muutuda. Nähtamatuks nii, et ta on küll olemas, kuid teised teda ei märka.  Mis üldse on nähtamatus? Kuidas see toimib? Kuidas muututakse nähtamatuks ja kuidas saada tagasi nähtavaks? Nendele küsimustele hakkavad Matilda ja August vastust otsima. 

 Mööblipood, mis suudab ajas rännata on just leidnud omale uue asukoha Hõbeseekli 30 aadressil. See on vaevalt olnud sekundi avatud ja juba algavad pahandused. Nimelt tuleb poodi üks pahane klient, kes tahab kaupa tagasi tuua kuna kindad, mis ta sealt ostis muudavad kõik asjad maiustusteks. Kas pole mitte vahva väikesed ja suured magusasõbrad? Kujutage ette, kui teil sellised kindad oleks... magusast poleks kunagi puudus. No ja see pole veel kõik, mis seal juhtub. Kuna Aramildale meeldib vanduda, siis sünnib tema sõnadest kratt, no selline samasugune nagu vanasti tehti. Ja see kratt suudab seal poes suure suure segaduse korraldada, muutes inimesed kuidagi nähtamatuks. Lisaks tuleb selles raamatus mängu ka poiltsei ja nüüd on Aramildal vesi ahjus. Kas nüüd on testmood mööblipoega lõpp? Lugege raamatut ja saate ise teada.

""Uksest ei läinud küll keegi väja, " kostis Matilda. 
"Pärenaene! Ae! Anna tüüd!" nügis kratt Aramildat edasi.
 Aramilda õngitses kusagilt leti tagant koti riisi ning viskas selle Tohh-ooo Tondi suunas.
"Säh! Loe need üle ja sorteeri pikkuse järgi ära kah!" käskis ta.
 "Heh! Sua suad tolle tüü leidmise kunssi ju käppa!" kiitis Kuradi Kurat.
"Aga kuhu inimesed siis said?" imestas Piru, kellel ka lõpuks õnnestus sõna sekka öelda.

Tegemist on huvitava ja omapärase fantaasiaga raamatuga, kus põnevus ja huumor käivad käsikäes ning omamoodi õpetlikkuski ei puudu. 

Õun ja vihm

Sarah Crossani
raamat"Õun ja vihm"  on lugu kahest õest, kellel ei olnud üksteise olemasolust aimugi. Apple on tüdruk, keda on kasvatanud vanaema, sest tema ema otsustas üksteist aastat tagasi minna paremat elu otsima ja oma unistusi ellu viima. Pärast ema naasmist, saab ta vastuse teda aastaid vaevanud küsimusele, miks ema üldse ära läks.

Rain on Apple' i õde, kes ilmub tüdruku ellu siis, kui ema tagasi tuleb. Rain on teistmoodi tüdruk. Ta arvab, et tema nukk on tema laps ja tal on samasugused tunded nagu inimestelgi. Sellepärast on temaga väga raske. Ja kui Apple peab oma väiksel õel silma peal hoidma sel ajal, kui ema töövestlusel viibib, siis ei ole see just eriti kerge ülesanne. Alles siis, kui Apple kohtub inimesega, kes on veel suuremas segaduses kui ta ise, hakkab ta nägema asju nii nagu need päriselt on.

""Igatahes avaldas sinu töö mulle muljet. Ma tahan rohkem lugeda. Kuid see tegi mu ka murelikuks." Ta vaikib hetke. "Kas kõik on ikka korras?"
"Jah."
"Tõesti? Mulle tundus, et sa otsisid niisugusel moel abikätt." Ta ulatab mulle paberilehe mu kodutööga. Silmitsesin lehte. Ma ei usu oma silmi. Luuletus Pilarist ja Donnast vahib mulle sealt must-valgelt vastu. Raamatukoguhoidja printis vale lehe välja."

See on mõtlema panev teos. See on lugu kurbadest lõppudest ja õnnelikest algustest. Kas üks teisemeikka jõudev tüdruk peab elama ja vastutama selliste asjade eest, mis tegelikult peaks olema vanemate ülesandeks? Või missugust elu peaks elama edaspidi, kui äkki, ei tea kust, ilmub välja ema ja tahab nüüd su elus osaleda, kuid siiamaani ei teinud sinust väljagi. Eks igaüks peab leidma oma tee, just sellise, mis tundub enda jaoks õige. See on lugu, mis aitab mõista, kes on tegelikult tõeliselt olulised. Millise tee valis Apple? Seda saad raamatut lugedes teada.

Kirjastuselt Varrak on varem ilmunud Sarah Crossan´i raamat "Üks", mis võitis 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjandusauhinna, Carnegie medali.