Cirkeline

teisipäev, 11. veebruar 2020
Vahepeal juhtub ka nii, et hea sõber soovitab raamatut. Olin juba lugenud eluohtlikus koguses tekste, kust puudusid lohed, seiklused, pühapäevahommikused pannkoogid, sõpradevahelised salajutud, kurjuse pihuks ja põrmuks tegemine ja kõik need toredad või hirmutavad asjad, mis teevad loo põnevaks. Meel oli must ja silmi tuli tikkudega lahti hoida. Eks siis ütleski mu koolikaaslane, et ma võiksin vahelduseks lugeda midagi harivat ja laenas mulle taani kunstniku ja kirjaniku Hanne Hastrupi raamatu "Cirkeline. Cirkeline kolib linna" ("Cirkeline. Cirkeline flytter til byen").

Cirkeline on väike haldjas, kes elab kunstniku töölaual. Ta on nii pisike, et mahub tikutopsi magama. "Cirkel" on eesti keeles "ring" ja Cirkeline on Cirkeline seetõttu et...
Ühel õhtul istus kunstnik, kelle nimi võis täiesti vabalt olla Hanne, oma töölaua taga ja sirgeldas enda lõbuks. Ta joonistas ringi ja siis tuli tal äkki mõte teha ringile silmad, nina ja suu. Otse loomulikult oli sellisele lõbusa näo tarvis vaja ka keha! Niisiis joonistas kunstnik kleidi, käed, jalad väikeste varvastega ja sakris mustad juuksed. Ta värvis kleidi punaseks ja maalis sellele mustad täpid. Kui sa vaid oleks elus... mõtles kunstnik. Aga ma olengi! vastas talle äkki kellegi hääl ja joonistus tõusis paberilt püsti.

Esimene Cirkeline raamat ilmus 1969. aastal ja võite ise näppe ja varbaid (nii enda kui teiste omi) appi võttes kokku arvutada, kui kaua on see väike armas haldjas Taani lastele rõõmu teinud. Mõtlesin, kellega Cirkeline meie kirjandusest sarnaneb, aga, näedsa, ei tulnud ühtegi sellist tegelast meelde. Meenusid Sipsik ja Krõll, aga üks on üleannetum kui teine. Cirkeline on seevastu väga korralik. Ta on isegi nii tubli, et hoiab kunstniku töölauda korras ja õpetab hiirtele koolitarkust. Mulle Cirkeline meeldib, sest ta on rahulik ja heasüdamlik. Koos oma hiirtest sõprade Frederiku ja Ingolfiga teeb ta teatrit, lennutab tuulelohet, aitab maahaldja imetõru üles leida ja heidab vahepeal väsimusest võilille alla puhkama.

Cirkeline lugusid on päris mitu. Mina lugesin kahte kõige varajasemat juttu. Esimene neist tutvustab Cirkelinet ja tema elu ning teises kolib ta koos hiirtega linna. Linn tundub alguses võõras ja veidi hirmutav, aga kohalikud hiired kutsuvad uustulnukad tutvustustuurile. Rulluisu sees istudes vuravad nad viiekesi tänaval ringi ja kõik on kõige paremas korras, kuni hiir Frederik otsustab usaldada oma nina ja järgneda juustu lõhnale :)

Kuna ma raamatut ümber kirjutada ei taha, siis lõpetuseks lisan lihtsalt ühe pildi. Alati peab oleme midagi ilusat, mida vaadata! :) (Ja võib-olla Cirkeline siiski on natukene krutskiline... hästi natukene!)

Oma saar

esmaspäev, 3. veebruar 2020
Raamat "Oma saar"räägib väikesest poisist, kelle nimi on Tormi. Ta peab veetma nädala oma suvevaheajast inimtühjal saarel koos vanematega, kuid talle see mõte sugugi ei meeldi. Saare nimi, kuhu nad suunduvad on Keri.

"Tormi istub paadininas, pepu paadi põhja valgunud veest pisut niiske. Tema tühi pilk on suunatud kaugele merele paadi ees. Ta tundub mõtlik ja isegi kurb. Kurvaks teeb teda mõte sellest, mis teda ootab - suur teadmatus ja hoopis teistmoodi elu kui see, millega ta harjunud on. Nädal asustamata saarel. Ilma telekta. Ilma telefonita. Ilma arvutimängudeta. Ilma sõpradeta. See võib olla kohutavalt igav. See saab olema ilmselt üks pikk ja jube nädal selle ilusa suve sees."

Tänapäeva "nuti ajastul" võib seda lõiku olla hirmus lugeda. Kujutada oma elu ette ilma nutitelefoni või arvutimängudeta on lausa võimatu. Kuidas nii üldse elada saab? Või mis teie arvate?
Tormi igatahes oli veendunud, et sellest saab üks pikk ja kohutav nädal, täis igavust. Seal saarel ei saa ju midagi põnevat olla, kui seal kedagi ega midagi ei ole. Aga selles ta eksis ning veendus juba esimese päeva õhtul. Nimelt kihab see saar elust, kuigi inimesi seal tõesti rohkem ei ole, kui Tormi ja ta vanemad. Ning elu seal on hoopis põnevam ja teistsugusem, kui linnas. Samuti juhtub seal kõiksugu imesid ning Tormi saab endale isegi uuusi sõpru. Lõpuks on tal nii põnev, et ta ei tahakski sealt saarelt lahkuda.
Milliseid imesid seal juhtub ja kes on ta uued sõbrad? Seda pead sa juba ise järgi uurima.

See on autori Karin Kilbi esimene raamat. See raamat tugineb autori enda kogemustele, kes koos oma perega on korduvalt Keri saarevahi ülesandeid täitnud. Autor ise ütleb oma raamatu kohta järgmist: " Raamat jutustab väikese poisi silmade ja mõtete kaudu pisikesest Keri saarest, mis asub Soome lahes Prangli lähedal. Saarest, kus on justkui oma aeg ja ärkavad ellu unistused, mida me oleme sügaval enda sees peidus hoidnud."

Minu arvates on ta väga huvitava ja omapärase raamatuga hakkama saanud. Omapärase just selles mõttes, et kõik millest üks väike poiss mõelda või unistada võib, saabki seal raamatus reaalselt teoks. Osaliselt meenutab ta ka mu enda lapsepõlve, kus fantaasial polnud piire ja suurem osa mõtetest, mis pähe tulid, said ära tehtud.

Siinkohal tahaksin teile soovida meeldivat lugemiselamust ja oma unistuste ellu äratamist ning teoks tegemist!


Tee talvest läbi

esmaspäev, 20. jaanuar 2020
It was a winter they would tell tales about. A winter that arrived so sudden and sharp it stuck birds to branches, and caught the rivers in such a frost their spray froze and scattered down like clouded crystals on the stilled water. A winter that came, and never left.

Kunagi nägin ma teatris etendust, kus üks tegelastest õhkas südantlõhestavalt: "Pole midagi paremat kui... aniisijäätis!" Olgu selle aniisijäätisega, kuidas on, aga kui ma peaksin nimetama asju siin ilmas, mida ma igatsen, siis üks neist on kindlasti... LUMI! Ei teagi, kes lund sel talvel nii häbematult solvas, et ta nüüd kusagil kaugel maal mossitab selle asemel, et meil kuuseoksi alla painutada ja põldudel hangedesse kuhjuda.

Kuna ootamine venis pikale, siis lugesin hoopis lumest. Unistasin ennast talvisesse metsa koos  Kiran Millwood Hargrave raamatuga "The Way Past Winter". See on lugu 12-aastasest Milast, kes elab oma õdede Sanna ja Pipa ning venna Oskariga sügaval Eldbjørni metsades. Nende ema on surnud ja isa lahkus ühel öösel teadmata suunas. Talv on nende maal kestnud juba viis aastat. Nojah, eks siinkohal jäin minagi mõtlema, et talvine kargus on tore küll, aga ei tea, kas ma nii kaua tahaksin põlvini lumes sumbata ja ainult kapsasuppi helpida. Minagi unistaksin hoopis kevadest, mis aga millegipärast ei tule ega tule. Ühel õhtul saabub hoopis üks kummaline ja kurjakuulutav võõras ja järgmisel hommikul on Oskar kadunud. Mila on veendunud, et Oskar ei lahkunud oma vabal tahtel ja ta otsustab ta üles leida. Koos kohaliku maagi Rune ning oma väikese ja otsusekindla sõsara Pipaga, kes kangekaelselt keeldub maha jäämast, rändab Mila koertesaanil põhja suunas. Ta peab rändama läbi talve, et leida nii kevad kui oma vend.

Edasi vist ei tohi rääkida... Edasi tuleb ise lugeda. Kahjuks sellelt kirjanikult eesti keeles (veel) midagi ilmunud pole, aga siit ja sealt on võimalik laenutada mõnda tema ingliskeelset raamatut :).

P.S Raamatu esimene peatükk on loetav kirjastuse koduleheküljel.

Kes? Kus? Millal? Kuidas? Miks?

esmaspäev, 13. jaanuar 2020
Enne kui ma alustan teile uue raamatu tutvustamist on mul teile üks tähtis teadaanne.... kas olete selleks valmis?

      ....ja siit ta tuleb

             paparapappapaaa ja trummipõrin

                    see on meie 200 blogipostitus!

                               Hip hip Hurraaa!!!
                 

Nüüd aga raamatu juurde, mida ma teile tutvustada tahan. Seekord valisin raamatu "Minu suured küsimused", mis vastab paljudele küsimustele, mida lapsed küsida võivad. Lapsevanemana tean, et laste küsimused ei saa iial otsa...miks vihma sajab? või miks peab issi tööl käima? - nendele küsimustele olen pidanud minagi korduvalt vastama. 
Selles raamatus vastatakse küsimusele miks peavad täiskasvanud tööl käima järgmiselt: Esiteks peavad täiskasvanud töötama selleks, et raha teenida. Raha eest saavad nad osta süüa, maksta eluaseme eest, sõita puhkusele. Aga kas põhjuseid on veel? Kui meile oma amet meeldib, võime ka töötegemist nautida. Tööd tehes võime olla kasulikud teistele, saada kuulsaks, tunda rõõmu.

Raamatus on 280 küsimust, mis on jagatud kuue teema vahel: Kes on inimene? Mis on perekond? Mis on tunded ja emotsioonid? Mis on kool? Mis on ühiskond? Mis on keskkond?
Selleks, et kiiremini oma küsimusele vastust leida, on raamatu alguses sisukord, kus teemade kaupa on välja toodud küsimused koos küsimuse numbriga. Raamatu lõpus on aga register, mis aitab märksõna kaudu leida lehekülje numbri, kus sellest teemast juttu on. 
Tegemist on omamoodi teatmeteosega, kus sisukord ja register aitavad märksõna kaudu kiiremini otsitavat leida ning ei pea igakord kõiki raamatu lehti läbi sirvima, et midagi üles leida.

Lisaks on lehekülje alumises nurgas küsmus igaühele mõtisklemiseks. Toon siia ühe näite.
Mida arvad sina?
Esiajal pidid inimesed küttima loomi söögiks. Tänapäeval peavad jahimehed, nagu kodukassidki, jahti ilma näljatundeta. Kas inimene on samuti säilitanud jahiinstinkti?

Kes on elusolend? Miks ma tundun endale vahel inetu? Miks nutetetakse rõõmust? Kuidas leida sõpru? Miks vanemad kõige üle otsustavad? - nendele ja veel paljudele teistele küsimustele, leiate vastuse just selle raamatu abil. Juhul, kui te juba teate vastust nendele küsimustele ning teil on kujunenud välja oma arvamus nende teemade kohta, siis huvi pärast tasub ikka lugeda, mis ja kuidas siin raamatus millegi kohta kirjutatud on. 

Head lugemist ja mõtisklemist igasuguste küsimuste üle!