Tüdruk veiniplekiga kleidis

kolmapäev, 25. november 2020

  Kui ma peaksin iseloomustama novembrit kolme omadussõnaga, siis oleksid need...
...vihmane...
... külm...
... ja hall.
Suvi on ammu läbi, aga jõuludeni on veel tükk maad. November tundub lõputu! On isegi selline luuletus, mille sõnad on midagi sellist: Aastas on kuusteist kuud: november, detsember, jaanuar, veebruar, märts, aprill, mai, juuni, juuli, august, september, oktoober, november...november...november...november.

Otsustasin, et loen selle pimeda kuu kummardamiseks midagi asjakohast. Nii asusingi kartlikult sirvima raamatut "Tüdruk veiniplekiga kleidis". Sellesse raamatusse on kogutud kimp tuntud tänapäeva hirmu- ja õudusjutte ning need on täpselt nii kirja pandud, kuidas neid rahvaluule kogujatele räägiti. Sellest on mul natukene kahju, sest õudusjutte räägitakse ikka kõige paremini hilistel õhtutundidel sõprade seltskonnas. Karta on, et rahvaluule kogujad olid selleks ajaks juba ammu magama läinud. Seetõttu pole need jutud nii värvikad kui võiksid, aga eks edasi rääkides võib alati õudu ja hirmu kamaluga juurde lisada. Rahvaluule tähendabki, et iga edasirääkija luuletab midagi juurde.

Eks mõisakummitustest olin ma varem küll ja küll kuulnud — tundub, et igas vanemas majas võib mõne otsa komistada —, aga paljud teised jutud olid mulle täitsa uued. Kõige hirmsamad olid minu arvates surnuaia ja surnukuuri lood. Kui neid õhtul kolm tükki järjest lugeda, siis välja enam minna ei taha. Oli ka mõni naljakam lugu ja mõni oli suisa südamlik. Lugemist on kõigile!

Aga nüüd, mil aeg on piisavalt hiline ja väljas on pime (ja jahe ja märg), siis postitan siia ühe oma lemmikloo:

Mees oli vangis ja plaanis sealt põgeneda. Ta pakkus surnumatjale raha, et too ta vanglast välja aitaks. Nad leppisid kokku kellaaja ja kuupäeva. Saabus põgenemise öö ning vang läks surnukuuri ja peitis end kirstu. Natukese aja pärast tundis ta, kuidas teda välja kanti ja maha maeti.
Nüüd ootas ta ainult seda, et surnumatja tuleks ja ta üles kaevaks. Tal oli kaasas tikupakk, milles oli vaid kaks tikku. Ta ootas tunni ja kaks ning mõtles, et paneb ühe tiku põlema. Tikku põlema pannes nägi ta, et laip, mis ta all lebas, oli surnumatja oma.

(Puust kukkus käbi ja hirmujutt sai läbi! :) )

Minu lemmikpiltidega loomaraamat

neljapäev, 12. november 2020


 "Minu lemmikpiltidega loomaraamat"
on mõeldud lastele alates 2. eluaastast. Selles raamatus on 250 sõna, 200 fotot ja joonistust, mille abil saavad lapsed õppida ümbritsevat elusloodust paremini tundma. See raamat on hea looduhuvi äratamiseks. Raamatus olevate 60 klapi alla on peidetud erinevad loomad ja nendega seonduv.

Tänu äraarvamisküsimustele ja arvukate klappidega aknakestele pakub raamat väikestele raamatusõpradele lustlikku avastamisrõõmu keset mängu. 

Lapsed saavad teada, kuidas nimetatakse erinevaid loomabeebisid ja nende vanemaid ning kus nad elavad. Kellele kuuluvad jalajäljed pildil või kes jookseb, kes lendab ning kellele kuuluvad need munad? Kõigile nende küsimustele saavad lapsed jälile seda raamatut uurides.

Kuna raamat on paksude lehtedega on seda ka väikelapsel endal hea sirvida. 

See on raamat, mida lugeda ja millega mängida, et avastada maaailma ja kasvada rõõmuga!

Unustatud saar

esmaspäev, 9. november 2020

  Veel vähem kui kuu aega tagasi oli ta [Mike] olnud ei midagi muud kui tavaline õpilane kahesaja omasuguse seas, nüüd aga viibis ta maailma teises otsas, oli põgenenud mitu nädalat kestnud vangistusest, teda ja ta sõpru oli tulistatud ning ta oli teada saanud, et tal on olnud kuus aastat kaitseingel, kes oli teda märkamatult valvanud. Ning et mõõt päriselt täis oleks, ei teadnud ta ikka veel, miks oli see kõik ülepea sündinud!

Kas teid juba hakkas uudishimu närima? :)

 Mahakantud raamatute hulgast leiab vahel sellised pärleid, mida ei saa enne käest panna, kui nad on lõpuni loetud. Nii oli seal ka saksa ulme- ja fantaasiakirjaniku Wolfgang Hohlbeini raamat "Unustatud saar". See on esimene lugu sarjast "Kapten Nemo lapsed". Kokku on sarjas lugusid suisa kaksteist, aga eesti keelde on tõlgitud ainult kaks ehk siis on võimalik nautida veel raamatut "Tüdruk Atlantisest".  Seejärel pole midagi parata: tuleb saksa keel ära õppida, et edasi lugeda! Tõlkijad võivad vahel ülimalt õelad olla! :)

Sarja eeliseks on see, et ühistest tegelastest hoolimata saab raamatuid lugeda eraldi juttudena. Mina alustasin teismelisena lugemist raamatust "Tüdruk Atlantisest", sest seal oli salapärane must kass. Musti kasse sisaldavad raamatud püüavad siiamaani minu tähelepanu, aga "Unustatud saar" on kassipuudusest hoolimata üks huvitavamaid seiklusjutte, mida ma olen lugenud.

Inglismaa 1913. aastal. Kuueteistkümneaastane Mike õpib eliitkoolis Andara-House´s. Tema suureks pettumuseks selgub, et seoses poliitiliste segadustega ei saa ta jõuluvaheajaks oma eestkostja juurde Indiasse sõita. Tema parima sõbra Pauli isa kapten Winterfeld pakub suuremeelselt välja, et Mike võib koos Pauliga veidi aega laeval "Leopold" veeta. Mike on mõttest vaimustuses, aga saatuse tahtel ei saa see kunagi teoks. Selle asemel leiavad Mike ja tema neli koolikaaslast ennast sündmuste keerisest, mis viivad neid otsima Kariibi meres asuvat saart. Saart, mida pole maakaartidel, aga millele on peidetud midagi nii väärtuslikku, et selle nimel ollakse valmis kõike ohvriks tooma.

Ma loodan, et tutvustus tuli piisavalt ähmane ja keerutav. Seiklusjuttudega on see häda, et neist on raske rääkida ilma, et kogemata midagi välja ei räägiks. Lisan veel ainult nii palju, et kuigi kirjanik on ammutanud inspiratsiooni Jules Verne´i loomingust ("20 000 ljööd vee all"), siis Verne´i raamatuid juurde lugema ei pea. Võib muidugi küll. (Mina pole seda teinud... aga nojah, Verne´i raamatutes pole ka mitte ühtegi musta kassi :) )

Kommisömiootika

esmaspäev, 2. november 2020

"Täna sööme komme, homme sööme komme, komme sööme ülehomme..."

Ma usun et maailmas ei ole ühtegi sellist inimest, kes ei ole mitte ühtegi kommi söönud ega tea, mis komm on. Aga kas teie teadsite, et kommidest on olemas eraldi õppeaine nimega Kommisömiootika? Mina senini veel ei teadnud, kuid tuntud vene lastekirjanik Grigori Oster, avardas mu silmaringi. Nimelt on ta kirjutanud raamatu "Kõrgem kommiteadus - kommisömiootika algajatele ja edasijõudnutele". Raamat on jagatud seitsmeteistkümneks õppetunniks, milles igaühes neist tutvustatakse teile kõike kommiga seonduvat teemade kaupa. Näiteks viies õppetund on lutsukommide ehitusest ja mõjust. Iga õppetunni järel on küsimused ja laboratoorse töö ülesanded, millega kontrollitakse, kui hästi tee antud õppetunni omandasite. 

Aga alustame algusest ja võtame esimese õppetunni, mille nimeks on "Hambad ja kommid".

1. Magus elu
"Te hakkate õppima uut  ainet - kommisömiootika, see tähendab kommisöömist. Kommisömiootikaga jääte te tegelema kogu elu, kuni kõik hambad on välja kukkunud. Kusjuures, mida paremini te seda ainet õpite, seda kiiremini nad välja kukuvad."

Tegemist on raamatuga, mis paneb ka lapsevanem komme teise pilguga vaatama. Te ei usu? No ma räägin siis, kuidas see mulle mõjus. Pärast selle raamatu lugemist, iga kord, kui ma kommi söön, ei pista ma seda ruttu suhu ja ei söö kohe ära, vaid hammustan kommist väikese tüki (seda ainult juhul, kui tegemist ei ole lutsukommiga) ning vaatan, millest see koosneb. Uskuge või mitte aga nii see on.

Üks väike soovitus seoses selle raamatuga: ärge kõike, mis seal raamatus kirjutab ikka päris tõena võtke. Ma pean eelkõige silmas just seda hammaste pesemise osa. Raamatus soovitatakse seda mitte teha, aga mõelge hästi järele, kas te ikka tahate hambutuna ringi joosta.

Lugege ja te ei kahetse, sest saate kommide kohta teada asju, mida te enne ei teadnud!