Tuhande tähe saar

esmaspäev, 20. aprill 2020
Emma Karinsdotter´i raamat "Tuhande Tähe saar" jutustab loo 11-aastasest tüdrukust, kes elab oma isaga. Ta armastab oma isa küll väga, aga tema isa on lakanud justkui elamast ning ei pane teda õieti tähelegi. Pärast seda õnnetust emaga ei ole isa enam endine. Ta ei hoolitse enda eest ja vaatab kogu aeg tühjusesse. Oma ema kaotas Tigris, nii on selle tüdruku nimi, autoõnnetuses, kus tema ja isa imekombel ellu jäid. Lisaks emale, kaotas ta veel kellegi - oma kaksikvenna, kelle olemasolust tal aimugi polnud.  Isa ja vanaema olid seda tema eest hästi varjanud. Kuni selle saatusliku päevani, kus ta avastas kolimiskastide hulgast ema nimelise kasti.

Aga see kast ei ole lihtsalt tavaine kast. Tigris avab selle ja näeb, et see on tühi. Ometi on selles ema lõhn. Ta poeb kasti ja jääb seal magama. Ärgates, ei ole ta enam kodus, vaid hoopis teises maailmas. Ta satub saarele, kus on Ariann oma lauludega ja Leo oma pilveammastega ning kus peaks olema ka tema ema. Aga kuidas on see võimalik, kui tema ema sai autoõnnestuses surma? Kes on Leo tegelikult? Sellel saarel selgub tõde ja juhtub nii mõndagi, mida päriselus juhtuda ei saa. Täpsemalt peate juba ise lugema.

" Laulsin aina valjemini. Tähekivid Kivistunud metsas oleksid nagu vastanud minu laulule. 
"Tähed valitsevad, pimedus põgeneb, kui keegi leiab sõnad!"
Kivistunud metsast kostev kohutav röögatus pani maa mu all vappuma. Surusin tähekivi enda vastu nii kõvasti kui veel suutsin, samal ajal tungis mu sõõrmetesse surma lõhn. Metsast lendas välja Vari!"

See raamat on põnev ja täis seiklusi. See on kaasahaarav ja liigutav lugu tüdrukust ja isast, kes on kaotanud oma lähedased ja peavad nüüd kuidagi edasi elama. Lisaks on see lugu sõprusest ja igatsusest, sellest, kuidas fantaasiamaailm võib aidata elus raskeid aegu ületada.

Meie laste unejutud

esmaspäev, 2. märts 2020
Raamatusse "Meie laste unejutud" on kokku pandud erinevaid lastejutte läbi aegade. Raamat on üles ehitatud kümnendite kaupa. Kõige varasemad lood on ilmunud juba 1920ndatel ja uuemad alles mõne aasta eest. Kogumiku on koostanud Jaanika Palm ning pildid on joonistanud Anne Linnamägi.
Sellest kogumikust leiab jutte laste igapäevaelust, loomadest ja ka mänguasjadest. Osad jutud on naljakad, teised jälle panevad elu üle järele mõtlema või tutvustavad elu, mida lapsed elasid aastaid tagasi, kui sind või isegi mind veel olemas ei olnud.

Minule tulid seda kogumikku lugedes väga paljud lood tuttavad ette ning oli ka avastamisrõõmu. Paljusid lugusid olin lugenud lapsepõlves, kuid kes selle kirjutanud oli, seda ma enam ei mäletanudki. Selle raamatu abil aga sain uuesti teada. Mulle meeldib, et see raamat on ülesehitatud kümnendite kaupa. See annab hea ülevaate sellest, milliseid lugusid, mis aastatel kirjutatud on. Lisaks meeldib mulle lugude valiku mitmekesisus. On pikemaid ja lühemaid, naljakaid ja tõsisemaid ning õpetlikke ja mõtlema panevaid. Igaühele midagi meelepärast.

See on raamat kõigile. Siit leiavad lugemist kõik suured ja väikesed, noored ja vanad. Äratundmisrõõmu jagub kõigile.

Lõpetuseks teile üks lugu päris raamatu algusest.

Unevanamees
Jüri Parijõgi

Kaugel metsas oli unevanamehe kodu. Seal oli tal suur veski, kus hommikust õhtuni jahvatati peenikest uneliiva. Õhtul täitis unevanamees suure koti uneliivaga ja läks lastele und viima. Tuli Karli akna alla ja vaatas - nii hilja juba, ja poiss mängib veel põrandal! Kohe võttis kotist hea kamalutäie und ja viskas läbi akna poisile silma. Nüüd läksid poisi silmalaud raskeks, uni hakkas torkima silmanurkades. Siis läksid silmad kinni ja pea vajus rinnale. Kui ema seda nägi, ütles ta:" Oi unevanameest, pannud meie Karli põrandale magama!" Võttis poisi sülle ja viis voodisse.
Aga unevanamees rühkis edasi pikkade sammudega, läks und viima teistele lastele.

Cirkeline

teisipäev, 11. veebruar 2020
Vahepeal juhtub ka nii, et hea sõber soovitab raamatut. Olin juba lugenud eluohtlikus koguses tekste, kust puudusid lohed, seiklused, pühapäevahommikused pannkoogid, sõpradevahelised salajutud, kurjuse pihuks ja põrmuks tegemine ja kõik need toredad või hirmutavad asjad, mis teevad loo põnevaks. Meel oli must ja silmi tuli tikkudega lahti hoida. Eks siis ütleski mu koolikaaslane, et ma võiksin vahelduseks lugeda midagi harivat ja laenas mulle taani kunstniku ja kirjaniku Hanne Hastrupi raamatu "Cirkeline. Cirkeline kolib linna" ("Cirkeline. Cirkeline flytter til byen").

Cirkeline on väike haldjas, kes elab kunstniku töölaual. Ta on nii pisike, et mahub tikutopsi magama. "Cirkel" on eesti keeles "ring" ja Cirkeline on Cirkeline seetõttu et...
Ühel õhtul istus kunstnik, kelle nimi võis täiesti vabalt olla Hanne, oma töölaua taga ja sirgeldas enda lõbuks. Ta joonistas ringi ja siis tuli tal äkki mõte teha ringile silmad, nina ja suu. Otse loomulikult oli sellisele lõbusa näo tarvis vaja ka keha! Niisiis joonistas kunstnik kleidi, käed, jalad väikeste varvastega ja sakris mustad juuksed. Ta värvis kleidi punaseks ja maalis sellele mustad täpid. Kui sa vaid oleks elus... mõtles kunstnik. Aga ma olengi! vastas talle äkki kellegi hääl ja joonistus tõusis paberilt püsti.

Esimene Cirkeline raamat ilmus 1969. aastal ja võite ise näppe ja varbaid (nii enda kui teiste omi) appi võttes kokku arvutada, kui kaua on see väike armas haldjas Taani lastele rõõmu teinud. Mõtlesin, kellega Cirkeline meie kirjandusest sarnaneb, aga, näedsa, ei tulnud ühtegi sellist tegelast meelde. Meenusid Sipsik ja Krõll, aga üks on üleannetum kui teine. Cirkeline on seevastu väga korralik. Ta on isegi nii tubli, et hoiab kunstniku töölauda korras ja õpetab hiirtele koolitarkust. Mulle Cirkeline meeldib, sest ta on rahulik ja heasüdamlik. Koos oma hiirtest sõprade Frederiku ja Ingolfiga teeb ta teatrit, lennutab tuulelohet, aitab maahaldja imetõru üles leida ja heidab vahepeal väsimusest võilille alla puhkama.

Cirkeline lugusid on päris mitu. Mina lugesin kahte kõige varajasemat juttu. Esimene neist tutvustab Cirkelinet ja tema elu ning teises kolib ta koos hiirtega linna. Linn tundub alguses võõras ja veidi hirmutav, aga kohalikud hiired kutsuvad uustulnukad tutvustustuurile. Rulluisu sees istudes vuravad nad viiekesi tänaval ringi ja kõik on kõige paremas korras, kuni hiir Frederik otsustab usaldada oma nina ja järgneda juustu lõhnale :)

Kuna ma raamatut ümber kirjutada ei taha, siis lõpetuseks lisan lihtsalt ühe pildi. Alati peab oleme midagi ilusat, mida vaadata! :) (Ja võib-olla Cirkeline siiski on natukene krutskiline... hästi natukene!)

Oma saar

esmaspäev, 3. veebruar 2020
Raamat "Oma saar"räägib väikesest poisist, kelle nimi on Tormi. Ta peab veetma nädala oma suvevaheajast inimtühjal saarel koos vanematega, kuid talle see mõte sugugi ei meeldi. Saare nimi, kuhu nad suunduvad on Keri.

"Tormi istub paadininas, pepu paadi põhja valgunud veest pisut niiske. Tema tühi pilk on suunatud kaugele merele paadi ees. Ta tundub mõtlik ja isegi kurb. Kurvaks teeb teda mõte sellest, mis teda ootab - suur teadmatus ja hoopis teistmoodi elu kui see, millega ta harjunud on. Nädal asustamata saarel. Ilma telekta. Ilma telefonita. Ilma arvutimängudeta. Ilma sõpradeta. See võib olla kohutavalt igav. See saab olema ilmselt üks pikk ja jube nädal selle ilusa suve sees."

Tänapäeva "nuti ajastul" võib seda lõiku olla hirmus lugeda. Kujutada oma elu ette ilma nutitelefoni või arvutimängudeta on lausa võimatu. Kuidas nii üldse elada saab? Või mis teie arvate?
Tormi igatahes oli veendunud, et sellest saab üks pikk ja kohutav nädal, täis igavust. Seal saarel ei saa ju midagi põnevat olla, kui seal kedagi ega midagi ei ole. Aga selles ta eksis ning veendus juba esimese päeva õhtul. Nimelt kihab see saar elust, kuigi inimesi seal tõesti rohkem ei ole, kui Tormi ja ta vanemad. Ning elu seal on hoopis põnevam ja teistsugusem, kui linnas. Samuti juhtub seal kõiksugu imesid ning Tormi saab endale isegi uuusi sõpru. Lõpuks on tal nii põnev, et ta ei tahakski sealt saarelt lahkuda.
Milliseid imesid seal juhtub ja kes on ta uued sõbrad? Seda pead sa juba ise järgi uurima.

See on autori Karin Kilbi esimene raamat. See raamat tugineb autori enda kogemustele, kes koos oma perega on korduvalt Keri saarevahi ülesandeid täitnud. Autor ise ütleb oma raamatu kohta järgmist: " Raamat jutustab väikese poisi silmade ja mõtete kaudu pisikesest Keri saarest, mis asub Soome lahes Prangli lähedal. Saarest, kus on justkui oma aeg ja ärkavad ellu unistused, mida me oleme sügaval enda sees peidus hoidnud."

Minu arvates on ta väga huvitava ja omapärase raamatuga hakkama saanud. Omapärase just selles mõttes, et kõik millest üks väike poiss mõelda või unistada võib, saabki seal raamatus reaalselt teoks. Osaliselt meenutab ta ka mu enda lapsepõlve, kus fantaasial polnud piire ja suurem osa mõtetest, mis pähe tulid, said ära tehtud.

Siinkohal tahaksin teile soovida meeldivat lugemiselamust ja oma unistuste ellu äratamist ning teoks tegemist!