Laste mängud

laupäev, 1. august 2020
Raamatussse "Laste mängud" on Charlotte Morin kogunud enam kui 90 mängu, mida saab mängida üksi, kahekesi, väiksema rühma või suurema seltskonnaga. Neid mänge saab mängida igal pool: õues ja toas, autos või bussis, rannas, aias jne ning igal ajal kui parajasti vaba hetk ja soovi on. Lastel juba mängimisest isu täis ei saa. Nagu öeldakse -  mäng on laste töö. Küsimus võib olla pigem selles, mida mängida. Siinkohal tuleb appi see raamat, kust leiab mänge igaks olukorraks. Kergemaid ja lihtsamaid, pikemaid ja lühemaid.

Selles raamatus on jaotatud mängud nelja teema kaupa:
  •  Mängud, mida saad mängida üksi või kahekesi; 
  • Mängud pidžaamapeo ajaks (neid võib mängida ka muul ajal);
  • Mängud vahetunni ajaks;
  • Mängud sünnipäevaks
Siia raamatusse kogutud mängude hulgas on nii kõigile tuttavaid kui ka vähem teada olevaid mänge. Näiteks laevade pommitamist ja trips-traps-trulli oskavad kindlasti ka kõik vanaemad ja vanaisad mängida. Mancala mänguga ei ole ilmselt paljud kokku puutunud. Mis mänguga on tegemist ja mida selle mängimiseks vaja läheb uuri raamatust ise järgi.

Siia aga lisan ühe lühema mängu kirjelduse, et saaksite soovi korral kohe midagi mängida, enne kui omale raamatu hankida jõuate.
Mängu nimi on "Piilur".
Mängimiseks läheb vaja vähemalt kahte mängijat, kes võiksid olla vanemad kui 6 aastat. Mängu eesmärgiks on leida nimetatud ese selle esitähe järgi.
Mängukäik:
Üks mängija valib ruumis ühe eseme ja ütleb: "Ma piilusin silmanurgast midagi, mis algab tähega..." ja nimetab valitud eseme esitähe. Teised mängijad peavad selle üles leidma. Esimene äraarvaja ongi järgmine piilur.

HEAD MÄNGULUSTI SELLE RAAMATU SELTSIS!

Minu heade kommete raamat

neljapäev, 23. juuli 2020
Nathalie Depoorter
on koostanud lastele raamatu käitumisest ja kommetest. See raamat näitab täpselt, kuidas tuleb ja kuidas ei tohi käituda. Raamat on mõeldud kõikidele daamidele ja härradele alates kaheksandast eluaastast. "Minu heade kommete raamat" on lihtne etiketiraamat, mis on kirjutatud mõnusa huumoriga ning Marianne van der Walle lustakad illustaratsioonid lisavad veelgi vürtsi juurde.

Kas teile tundub vahel, et reegleid kuidas peab ja kuidas ei tohi, on liiga palju ning raske meelde jätta? See raamat muudab nendest arusaamise ja meelde jätmise lihtsamaks. Nii avaneb ka sinul võimalus laua ääres, koolis ja liikluses viisakalt käituda ja miks mitte ka seda oma vanematele õpetada. Eks nemadki unustavad vahepeal head kombed ära ja siis avaneb teil võimalus neile neid meelde tuletada.

"Kindlasti oled sa koolis juba selgeks saanud, et kõneletakse suuga. See pole vale, aga see on vaid pooltõde. Ka ülejäänud keha hakkab vahel kõnelema - enamasti siis, kui sa seda üldse ei taha. Nii võib su nina äkki norsatada, su kõht äkki korisema hakata, su maost äkki röhitsus üles kerkida või rajab äkki kõhutuuleke pööreldes endale teed välismaailma. Sellisel juhul ei saa sa õieti midagi teha. Kuid pead siiski teadma, kuidas selliste juhtumite korral käituda.
Alustuseks sobib hästi, kui ütled "PALUN VABANDUST" või "ANDKE ANDEKS!"

Kas sina tead, mis on meie keeles kaks kõige maagilisemat sõna? Need kaks võlusõna, mille kasutamise eest saad sa alati plusspunkte teenida? Kas sina kasutada neid? Kui sa ei tea, millistest sõnadest jutt käib, siis pead sa kohe kindlasti seda raamatut lugema. Need kaks sõna on viisaka käitumise aluseks ja kui sa need meelde jätad ja neid midagi soovides kasutad, oskad sa juba viisakalt suhelda.

Üks väike meelespea edaspidiseks: "PAREM  ON OLLA LIIIGA VIISAKAS KUI TÄIESTI EBAVIISAKAS".

Andja

laupäev, 18. juuli 2020
Jonas hesitated. "I certainly liked the memory, though. I can see why it´s your favourite. I couldn´t quite get the word for the whole feeling of it, the feeling that was so strong in the room."
"Love," the Giver told him.
Jonas repeated it. "Love." It was a word and concept new to him.

Veidral kombel ristusid minu teed Lois Lowry raamatuga "The Giver"  ehk eestikeelses tõlkes "Andja"  juba teist korda. Elus tundub olevat nii seatud, et kui esimesel korral ei taju mõne raamatu väärtust, siis antakse võimalus andekspalumiseks. Mina nägin "Andjat" esimest korda nii üheksa-kümme aastat tagasi ühes raamatukogus praktikal olles. Laiutas teine sellel riiulil, kuhu pannakse parimad leiud lugejate peibutamiseks. Raamatukoguhoidjagi kiitis seda teost ette ja taha ja üldse igas võimalikus suunas. Mina silmitsesin raamatu esikaant, millel oli habemik vanamees ja mõtlesin, et millest see teos küll rääkida võib. Teate, ausalt öeldes ei kutsunud ta üldse lugema, aga selles raamatus tundus olevat midagi nii mõistatuslikku, et ta nimi (loe: pealkiri) jäi mulle meelde.

Üheksa või siis kümme aastat hiljem kohtusime taas. Seekord ühes teises raamatukogus ja teises keeles. Vahel ma mõtlen, et ehk ongi parem, et alati ei armu raamatutesse esimesest silmapilgust ja ülepeakaela. Võib-olla ongi mõne jaoks neist aeg vale ja lugemiselamus jääks kesiseks. Nüüd "Andjat" lugedes tõdesin, et see on väga huvitav ja isemoodi raamat. On täiesti mõistetav, miks autor sai palju kirju hoopis täiskasvanutelt, sest lugu räägib millestki, mis puudutab meie kõigi hinge: mälestuste ja tunnete olulisusest meie elus.

12-aastase Jonase maailm tundub olevat ideaalne. Ta elab ühiskonnas, kus reeglid juhivad kõikide elu ja kõik täidavad ettenähtud rolle. Vanad elavad teistest eraldi, vanematel ei tohi olla üle kahe lapse ja needki saavad nad taotluse alusel, ennast tuleb väljendada keeleliselt täpselt... Kõik tundub jooksvat justkui niiti mööda. Kui iga-aastasel tseremoonial saavad 9-aastased lapsed endale oma jalgratta, siis Jonas on selles eas, kus Vanemate Kogu otsustab tema ameti. Tema suureks üllatuseks valitakse ta kogukonna uueks Andjaks: inimeseks, kes hoiab tallel kõiki mälestusi möödunust. Oma treeningu käigus hakkab Jonas tänu vanale Andjale nägema puudusi näiliselt suurepäraselt korraldatud kogukonnaelus ja mõistab, et hind, mis on makstud samasuse eest on ilmselgelt liiga kõrge.

"The worst part of holding the memories is not the pain. It`s the loneliness of it. Memories need to be shared."

Tuhande tähe saar

esmaspäev, 20. aprill 2020
Emma Karinsdotter´i raamat "Tuhande Tähe saar" jutustab loo 11-aastasest tüdrukust, kes elab oma isaga. Ta armastab oma isa küll väga, aga tema isa on lakanud justkui elamast ning ei pane teda õieti tähelegi. Pärast seda õnnetust emaga ei ole isa enam endine. Ta ei hoolitse enda eest ja vaatab kogu aeg tühjusesse. Oma ema kaotas Tigris, nii on selle tüdruku nimi, autoõnnetuses, kus tema ja isa imekombel ellu jäid. Lisaks emale, kaotas ta veel kellegi - oma kaksikvenna, kelle olemasolust tal aimugi polnud.  Isa ja vanaema olid seda tema eest hästi varjanud. Kuni selle saatusliku päevani, kus ta avastas kolimiskastide hulgast ema nimelise kasti.

Aga see kast ei ole lihtsalt tavaine kast. Tigris avab selle ja näeb, et see on tühi. Ometi on selles ema lõhn. Ta poeb kasti ja jääb seal magama. Ärgates, ei ole ta enam kodus, vaid hoopis teises maailmas. Ta satub saarele, kus on Ariann oma lauludega ja Leo oma pilveammastega ning kus peaks olema ka tema ema. Aga kuidas on see võimalik, kui tema ema sai autoõnnestuses surma? Kes on Leo tegelikult? Sellel saarel selgub tõde ja juhtub nii mõndagi, mida päriselus juhtuda ei saa. Täpsemalt peate juba ise lugema.

" Laulsin aina valjemini. Tähekivid Kivistunud metsas oleksid nagu vastanud minu laulule. 
"Tähed valitsevad, pimedus põgeneb, kui keegi leiab sõnad!"
Kivistunud metsast kostev kohutav röögatus pani maa mu all vappuma. Surusin tähekivi enda vastu nii kõvasti kui veel suutsin, samal ajal tungis mu sõõrmetesse surma lõhn. Metsast lendas välja Vari!"

See raamat on põnev ja täis seiklusi. See on kaasahaarav ja liigutav lugu tüdrukust ja isast, kes on kaotanud oma lähedased ja peavad nüüd kuidagi edasi elama. Lisaks on see lugu sõprusest ja igatsusest, sellest, kuidas fantaasiamaailm võib aidata elus raskeid aegu ületada.