Kas ma pean oma jäätist jagama?

neljapäev, 15. juuli 2021

Vahepeal on hea mõtiskleda oluliste küsimuste üle. Ilmselgelt istuvad lebavad kõik maailma väikesed ja suured filosoofid sellistel kuumadel suvepäevadel nagu tänane kusagil maas nagu kirjamargid ja mõtlevad sedasama, mida elevant Heraldki Mo Willemsi uues raamatus:
kas ma pean oma jäätist jagama?
Tõepoolest, ilm on palav ja jäätis kahtlaselt pisike. Vaevalt jagub ühelegi. Nii ongi Heraldil raske otsustada, kas ta tõesti peaks jagama oma...

VAIMUSTAVAT,
VÕRRATUT,
MAITSVAT,
NÄMMAT,
OIVALIST,
IMELIST,
KÜLMA JÄÄTIST.

Ilmselgelt on see palju keerulisem küsimus kui näiteks see, kas enne oli muna või kana. Me räägime siin siiski jäätisest!!! Samas, Heraldi parim sõber Notsu tahaks kindlasti ampsu sellest vaimustavast, võrratust (ja nii edasi) jäätisest. Mida siis teha? Kas jagada või mitte?

Kuigi see raamat on ametlikult 3-8-aastastele, on see hea lugemine ja veel parem vaatamine igas eas lugejatele. Pildid on toredad ja jutt lihtsalt muhe (või muhedalt lihtne). Loo algus on olemas kirjastuse kodulehel, loo lõpu jaoks tuleb juba raamatukokku minna. Ilm on küll palav, aga möödaminnes võib ometigi jäätist osta :).

P.S Elevandi ja Notsu raamatuid on üldse kokku välja antud 25. Eesti keeles on ilmunud kõigest neli, mis tähendab, et on ohtralt lisa oodata.

Operatsioon Pronksiplats

pühapäev, 11. juuli 2021


Jorn Lier Horst
i sulest on ilmunud lastele üks korralik ja põnevust täis detektiivilugu "Operatsioon Pronksiplats. " Tegemist on sarjaga Detektiivibüroo nr 2. Selles sarjas on varem ilmunud raamatud "Operatsioon Kõuepilv," "Operatsioon Varjumees," "Operatsioon Päikeseloojang," "Operatsioon Nartsiss," "Operatsioon Suvesaar" ja "Operatsioon Tuuleiil". 
Võibolla oled juba varasemaid osasid lugenud. Aga juhul kui ei ole, mainin kohe alguses ära, et see raamat on suure kirjaga ning  usun, et ka need, kes muidu nii väga raamatut lugeda ei viitsi, võtaksid ja loeksid seda heameelega. Selle raamatu lugemine läheb lausa lennates. Kiiremad loevad selle läbi poole tunniga või isegi veel kiiremini, aga aeglasemad lugejad tunni või paariga. Ja kuna see on tõesti huvitav ja seiklusterohke, siis on seda raamatut enne lõppu raske käest panna. Sa ei usu? Aga uuri siis ise järele.

Elvestadi linna pargist läheb üleöö kaduma Hugo Rodini saja aasta vanune kuju. Kellel seda kuju vaja oli ja miks peaks üldse keegi selle ära varastama? Seda hakkavad uurima detektetiivibüroo nr 2 liikmed. Neid on kolm: Tiril - Elvestadi linna kõige vahvam tüdruk, kes ei kõhkle tegutseda ka siis, kui teised pelgavad; Oliver - ülitark detektiiv, kes näeb seda, mida teised ei märka; Otto - jäljekoer, kes nuhib kõik saladused välja.

"Kas teil on TI-X-i kingi?" küsis Oliver. Dahl pistis prillisanga suhu ja hammustas seda."TI-X-i kingi?" küsis ta ja vaatas lähema kingariiuli poole. "Ma ei ole sellisest margist isegi kuulnud."  Ta pani prillid ette ja hakkas riiulite vahel ringi käima ning kingakarpe uurima. "Missugused kingad need on?" küsis ta. "Tossud, peokingad, töökingad?" "Ma ei tea," tunnistas Oliver. Mees peatus ja silmitses Oliveri üle prilliklaaside. "Sa ei tea, milliseid kingi sa tahad?" küsis ta imestunult. "Noh, ma olen lihtsalt kuulnud, et need näevad head välja."

Detektiivibüroo nr 2 liikmed leiavad mitmeid erinevaid juhtlõngu, mis aitab neil süüdlasele jälile jõuda. Esiteks leidsid nad väga erilise tallamustriga jalajälje lillepeenrast. Keset jälge paistsid selgelt kolm tähte: TI-X. Lisaks said nad teada, et see jälg oli 26,5 sentimeetrit pikk ehk vastab jalanõu numbrile 39. Teise juhtlõnga said nad arvutuste teel - nimelt nad arvutasid valemite abil välja kadunud pronkskuju raskuse, milleks oli 46,7 kilo. Ja kust mujalt võiks leida nii palju pronksi kui lammutuskojast. Aga kas nad on ikka õigel teel? Parajalt sekeldusi ja ohtusid varitseb neid jälgi ajades, aga see ei oleks ka üks korralik detektiivilugu, kui peategelased ohuga silmitsi ei seiskas. Täpsemalt peate, aga juba ise lugema, sest muidu on igav, kui mina kõik ära räägin.


Skellig

laupäev, 5. juuni 2021
Sel öösel ei saanud ma kuidagi und. Iga kord, kui tukastasin, nägin teda garaažiuksest väljumas ja läbi võsa maja poole tulemas. Nägin teda oma magamistoas. Nägin teda otse voodisse tulemas. Ta seisis üleni tolmuse ja valgena, kaetud surnud kärbestega.
"Mida sa tahad?" sosistas ta. "Ma küsisin sinult, mida sa tahad?"

Raamatukogudes on alanud suvelugemise programmid. Ühest sellisest leidsin seesuguse kummalise olevuse nagu David Almondi "Skellig". Istusin raamatuga mere äärde, hakkasin lugema... ja siis sain aru, et sellist raamatut tuleks lugeda hoopis kusagil pimedas ja rõskes garaažis. Võibolla üksiku lambipirni valguses, mis kõlguks tuuleiili käes edasi-tagasi.

Alguses arvasin, et tegu on õudusjutuga. Eksisin! Siis arvasin, et see on seikluslik fantastika. Ka mitte! Lihtsalt lasteraamat? Ei, mitte päris. Noortele? Nojah, ka neile. Võibolla täiskasvanutele? Kindlasti võiksid lugeda.

Siis sain aru, et raamatukogus peaks olema laste- ja noorteraamatute ning täiskasvanute kirjanduse vahel üks riiul, kuhu saaks sellised Skelligid panna. Ja see riiul võiks olla kõigil ristijalu ees :)

See oli mõistatuslik ja sügavamõtteline lugu. Michaeli vastsündinud õde on väga haige ja poisil on tema pärast suur hirm. Perekond on kolinud uude kohta elama. Sealsest vaevu püstipüsivast garaažist leiab Michael kummalise olevuse: Skelligi, kes soovib ainult 27, 35, aspiriini ja õlut. Koos naabritüdruk Minaga otsutavad nad Skelligi elule tagasi tuua ja sel viisil toidavad nad ka lootust Michaeli pisiõde päästa.

See on keeruline raamat, aga nagu vastas Ameerika kirjanik William Faulkner ajakirjaniku küsimusele selle kohta, mida peaksid tegema need inimesed, kes tema raamatust aru ei saa: "Neil tuleks seda lihtsalt neli korda lugeda". "Skelligit" võib uuesti ja uuesti lugeda. Lisaks sellele, et see meenutab, mille jaoks meil on abaluud, on see täis midagi väikest aga olulist. Lootust!

P.S Raamatu eellooks on sama autori "Mina olen Mina"

Aia lood on sellised

laupäev, 29. mai 2021
Mutt on millegipärast mustas nimekirjas. Ta rahmib oma käikudes ja kuhjab hunnikuid maa peale. Võibolla on ta kogu aeg näljane.
Tema tunnelitesse ei taha küll sattuda. Olen näinud aedniku vihast pilku, kui ta avastab mutimullahunnikud muru sees ja lillepeenras. Pärast seda tõttab ta jooksujalu kuuri ja toob labida. Ei saagi aru, kas siis mutt kaevas liiga vähe või?

Alustan seekord vabandusega. Anna mulle andeks, Margit Saluste  raamat "Aia lood on sellised", et ma sinusse algul nii põlastavalt suhtusin. Eks me kõik oleme aeg-ajalt raamatute vastu ebaõiglased. Eelarvamused, teate.

Õnneks piisas sellest, et avasin kaane ja hakkasin lugema. See kaane avamine ongi tihti see kõige raskem osa lugemise juures :). Siis vaatas mulle vastu juba Aia tänava kõrge aed, mis jagas oma elanike toredaid lugusid. Kuna ühes korralikus aias on kõike ja see kõik on segi nagu pudru ja kapsad... no olgu, pigem siiski ainult kapsad, sest putru aias ei kasvatata... Igatahes, kuna aias on kõike, siis saavadki sõna kõik: nii sõstramarjad, vilgas vares, lumikellukesed, porgandid ja teised toredad.

See pole muidugi veel kõik.  Kõige kohta on pildid! See on üks selliseid raamatuid, kus pildid on samavõrd olulised kui tekst. Nii saab vaadata, kuidas hanemalts välja näeb, milline muna on suitsupääsukesel ja uudistada, et marjalutikas on jätkuvalt... nagu marjalutikas.

See pole ka veel kõik. Kui see oleks kõik, siis ma oleksin lihtsalt mõelnud, et olen selle raamatu vastu veidi (nii tsipa-tsipa!) ülekohtune olnud. Kõige toredam on selle raamatu pildiline lustlikkus. Kapsauss pole oma leheküljega rahul, sest seal pole kapsast. Mullamutid tahavad labida asemel ise kaevata. Linnupesade juurde on joonistatud ka sellised pesad nagu seapesa ja pistikupesa. Tulbi (tulp-tulbi-tulpi) kõrval sirgub tulp (tulp-tulba-tulpa). Mari istub lauas ja Vello pea on kiilas kui kaalikas. Sellise raamatu lugemine on suisa lust ja lillepidu! Uusi teadmisi saab nii aia asukatest kui ka eesti keelest :)

Tore lugemine-vaatamine nii lastele kui täiskasvanutele. Kulub marjaks ära!