Halloweenipuu

esmaspäev, 12. aprill 2021

Nüüd käis taevas nii suur luudade tunglemine, et see ei jätnud enam ruumi pilvedele ega uduvinele, ja kindlasti mitte udule või poistele. See oli üüratu luudade liiklusummik, nagu oleksid kõik metsad maa peal ühekorraga loovutanud oma oksad, mis seejärel kammisid läbi sügisesed põllud ning lõikasid maha ja sidusid kõvasti kokku kõik viljakõrred, et saada häid pühkijaid ja koristajaid, siis aga lendasid taevasse.
Nii tulid siia kõik tagaõuede pesunööritoed kogu maailmast. Ja koos nendega tulid rohupuhmad, umbrohuvarred ja põõsaoksad, et karjatada pilvelambaid, puhastada tähti ja sõidutada poisse.

 Olin meeldivalt üllatunud, kui avastasin, et minu lemmikkirjanik Ray Bradbury sulest on ilmunud raamat, mille tagakaanele on kirjutatud "noorteromaan". "Halloweenipuu" ei ole siiki noorteromaan selle tavapärases tähenduses st seal ei ole murdeea probleeme, romantikat ja eneseotsinguid. See on hoopis lugu kaheksast elurõõmsast poisist (üks vähem, kui teised), kes tuhisevad läbi sajandite ja tutvuvad Halloweeni ajalooga.

Bradburyst on mõnevõrra keeruline kirjutada, sest see, kuidas ta kirjutab, on isegi olulisem, kui see, millest ta kirjutab. Kokkuvõtvalt võib tõesti öelda, et ühel Halloweenil viib salapärane härra Moundshroud seitse poissi ajarännakule, kus nad saavad teada Halloweeni uskumustest ja kommetest ning püüavad samal ajal päästa oma head kamraadi Pipkinit. Nii kolavad nad Egiptuse hauakambrites, vilistavad Notre Dame katedraali jaoks kohale veesüliteid ja lõbutsevad Mehhikos surnute päeval. Samas on see kirjutatud nii piiritu fantaasiaga, et see tuhisemine haarab endasse, mässib su sisse. Kindlasti on Halloweenist parem lugeda hilissügisel, mis loodus sureb ja õhus kohe on seda hirmu ja õudust. Samas oli nüüd kevadel seda lugedes tunne, et pimedus hiilis ligi, kuulsin nõidade kriiskeid ja tundsin külmi tuuleiile.

Kui nüüd midagi ette heita, siis sisu hoogsus muutus juba tormakuseks. Ma saan muidugi aru, et mida nooremad me oleme, seda rohkem meie ööd peavad mahutama. Saati kui Pipkini elu oli ohus. Teiseks, kuna olin lugenud varem "Vist on kuri tulekul", siis jäi see lugu tsipa igavaks.

Onu Heino väike pere

esmaspäev, 5. aprill 2021

Onu Heino pidas pidu,
kutsus peole mitu tigu,
ootas külla külalisi,
võõ-raid saa-bus pik-ka-mi-si.
Al-gus muud-kui ve-nis, ve-nis....
Pi-du kes-tab tä-na-se-ni.

/luuletus "Onu Heino pidas pidu"/

Vahepeal on hea lülitada ennast luulelainele... ja siis muudkui lai-ne-ta-da ja lai-ne-ta-da. Mulle on alati meeldinud luuletustega juhuslikult kohtuda: istuda rongis ja lugeda vaguniaknalt kellegi värsse või kõndida mööda tänavat ja märgata, et keegi on sepitsenud riime mõnele räämas majaseinale. Kui mulle antakse mõni luulekogu ja öeldakse "Loe!", siis ei tule sellest lugemisest küll mitte kui midagi välja. Seetõttu ongi tore, et kohtusin onu Heinoga täiesti juhuslikult. Kükitas teine Tallinna bussijaamas* ja oli morni olekuga. Arusaadavalt ei olnud tal tookord  talvisel ajal võimalik enam laululinnukooris osaleda, nii et onu Heino mõlgutas lihtsalt oma mõtteid. Onu Heino oskas olla igas olukorras, /sättis jala üle põlve, noogutas – kõik oli korras...Saime temaga kohe jutu peale, sest oli teine muheda olemisega ja osav sõnasepp.

Jaanus Vaiksoo luulekogu "Onu Heino väike pere" on kimbuke värsse imepärasest onu Heinost. Kuna need anti esimest korda välja Tallinna Keskraamatukogu kinkeraamatuna kõigile pealinna esimese klassi jütsidele, siis on seal lisaks onu Heinole juttu Reinu-pojust: sellest, kuidas ta sünnib ja lõpuks kooli läheb. Aga ka sellest, kuidas Reinu jorinad ja torinad turule müüki pandi :). Kuna kõiki luuletusi ma korraga kunagi ei loe – see oleks liiast – siis võtan aeg-ajalt riiulist selle raamatu ja avan suvalisest kohast. Hea tuju on garanteeritud, sest riimid on isepäised ja tõelised vigurvändad. Täna lugesin...

 Onu Heino hüppas alla
suurde lumehange.
Talvest oli saanud kevad

maandus otse pange.

Vesi pritsis kahte lehte –
ümberringi puha märg.
Aias aga ajalehte
luges mehemoodi härg,

... ja luuletus jätkub raamatus :). Head luulelainetamist!

* Tallinna bussijaamas on tasuta raamatute riiul. Neid riiuleid või suisa kappe on nii siin kui seal veel, nii et kui juhuslikult mõnda märkate, siis minge kindlasti uudistama.

Veel lugusid Liivahundist

laupäev, 27. märts 2021
raamatu kaanepilt
Zakarina istus maha ja Liivahunt palus tal ennast väheke kõhvitseda, eriti sealt kõrvade vahelt.
"Räägi nüüd," pomises ta. "Jutusta kõigest!"
Ta tõmbas ennast kerra, nii et sabagi oli rõngas, ja kuulas uniselt, kuni Zakarina jutustas: linnust, kes oli must nagu süsi, ja rästast, kes oli lind, ja tahvlist, mis oli vahvlist, ning siniste ja kuldsete kirjadega šokolaadist, mis oli taevalikku laadi. Siis rääkis Zakarina midagi sellest, et see kõik oli vale, sest nii palju ei tohiks luisata.

Blogimistarkus ütleb, et kui mõnest raamatust ei kirjuta esimesel korral, siis hea õnne korral tuleb sellele järg ja sellest saab kirjutada teisel korral. Åsa Lindi raamatut "Liivahundi lood" soovitas mulle väga hea sõber, kes oli sellest vaimustuses. Vaimustusin minagi, sest kellele ei meeldiks Liivahunt: kodukootud filosoof, kellel on teravad kõrvad, uudishimulik nina ja kõrbeliivane kasukas. Sellist sõpra oleks meile kõigile vaja! Tookord ma raamatust ei kirjutanud. Lihtsalt ei viitsinud! :) Nüüd tuli jälle isu Liivahundi elutarkuse järele ja selgus, et raamatule on ilmunud kaks järge. Nojah, teisel korral ehk lugedes raamatut "Veel lugusid Liivahundist" tundus mulle, et nüüd peaks juba kirjutama kah. Muidu võib juhtuda, et te ei leia ise seda nii vajalikku raamatut riiulist üles.
 
Liivahunt on nagu nimigi ütleb selline hunt, kes elab liiva sees. Muidu on ta nagu hunt ikka. Selline, kes öösel ulub oma suure kollase täiskuise sõbra poole ja päeval rullib ennast liival ringi nagu katkine kringel või noolib ranna tuulealusel küljel lõunapäikest. Väike Zakarina leiab Liivahundi täiesti juhuslikult rannas jalutades.  Nüüdseks on nad saanud suurteks sõpradeks. Iga kord, kui Zakarinal on paha tuju või ta ei saa millestki aru - maailmas on ometigi nii palju arusaamatuid asju! - siis läheb ta alla randa ja Liivahunt aitab tal selgusele jõuda. Liivahunt räägib talle tupsusääskedest, kurbade mälestuste olulisusest, tule taltsutamisest, ootamisest ja tutvustab talle heatahtlikku Surma.

Lood on lühikesed ja neid võib lugeda ka unejutuks. Võib muidugi juhtuda, et peate terve raamatu unejutuks ette lugema :). Lisaks lastele on see soovituslik kohustuslik lektüür inimestele, kes ei näe ega kuule lugusid ja kellel on pea nagu ummuksis.

Lõpetuseks veidi Liivahundi elutarkust: Elu on suurepärane, kui see on natukene ohtlik!

Sõnad sügavas sinises

esmaspäev, 22. märts 2021
Hiljuti valisid lastekirjanduse eksperdid koos noorte lugejate endiga 2020. aasta head laste- ja noorteraamatud. Kõigi võiduraamatutega saab tutvuda Lastekaitse Liidu kodulehel. Ei teagi, kas Cath Crowley raamat "Sõnad sügavas sinises" tegi mu ära seda nimekirja silmitsedes või lummas mind juba varem selle raamatu kõlav pealkiri (sõnad sügavas sinises  ehk aplaus tõlkijale meisterliku alliteratsiooni eest). Endale ma selle igatahes laenutasin. Mis sellest, et üldiselt tunduvad noortekad minu jaoks liiga magusad või siis vastupidi, liiga masendavad.

Ma ei saa öelda, et see raamat ei olnud veidi lääge. Valetamine pole kunagi olnud minu tugevaim külg. Samas oli selle raamatu armastuses mõistmist, hingesugulust ja huumorit. Näiteks mõtleb Rachel, üks peategelastest: Olen suutnud uinuda vaid nii, et viin oma mõtted "Pilveatlasega" mujale. Iga kord, kui mõtlen Henry suudlemisele, loen ühe lehekülje. Raamat on 544 lehekülge pikk. Mul on see peaaegu läbi. Rääkimata sellest sisukast kirjavahetusest, mida peab Henry (teise peategelase) õde George temasse kiindunud tüütuse Martiniga. Otsekohese ütlemisega George oligi ilmselgelt minu lemmiktegelane.

Nojah, aga raamat hakkas mulle meeldima eelkõige seetõttu, et see rääkis raamatutest ja sõnade olulisusest. Peale selle raamatu lugemist võib tekkida jube tahtmine hakata raamatutes enda jaoks olulisi lauseid alla kriipsutama või lisada servadesse märkusi või lisada kommentaar kellegi teise märkusele... aga khm-khm, ma soovitan seda teha ainult siis, kui see raamat on teie enda oma. Teile võidakse jälile jõuda! :)

Henry Jones ja Rachel Sweetie olid parimad sõbrad. Seda päevani, mil Rachel jätab enne Sea Ridge´i kolimist Henryle selle lemmikraamatu vahele armastuskirja. Millegipärast Henry ei vasta kirjale kunagi, vaid kirjutab Rachelile pikalt ja laialt hoopis oma armastusest Amy vastu. Kolm aastat hiljem naaseb Rachel Gracetowni. Tema väikevend Cal on õnnetult surma saanud, tema enda kool jäi lõpetamata ja üldse on ta hing nii tühi, et seal ulub ainult kõle tuul. Kuigi Rachel püüab Henryt vältida, satub ta tööle poisi perekonnale kuuluvasse kasutatud raamatute poodi, mille Henry ema tahab ülejäänud pereliikmete suureks  kurvastuseks maha müüa.

Raamat on hoolimata viidetest raamatutele ladus lugemine ja saab isegi liiga ruttu otsa. 

P.S Huvitav, kui mina jätaksin sellesse raamatusse sõnumi, kas mulle langeks kahtlus? :)