Lõvi, nõid ja riidekapp

teisipäev, 12. jaanuar 2021
Peagi puges ta sügavamale kappi ja avastas, et esimese rea taga veel teinegi rida kasukaid ripub. Seal oli üsna pime ja Lucy sirutas käed ette, et mitte peadpidi vastu kapi tagaseina põrgata. Ta astus sammu, seejärel veel paar-kolm, oodates, et iga hetk sõrmede ees puuseina tunneb. Aga seda ei juhtunud. "See peab tõesti ikka üks tohutu suur kapp olema," arutas Lucy aina edasi minnes ja kasukate pehmete voltide vahel enesele teed tehes. Korraga pani ta tähele, et jalge all midagi krudiseb. "Jälle vist koirohi," mõtles ta  ja kummardus, et käega järele katsuda. Aga kõva puust kapipõhja asemel tundis ta sõrmede all midagi pehmet, pulbritaolist ja õudselt külma. "On see vast veider," ütles Lucy ja astus paar sammu edasi.

Vat nii lihtne ongi jõuda ühe kentsaka professori majast lumisesse Narniasse: peidad ennast tühjas toas olevasse riidekappi ja kapi teises küljes ootab sind juba saladuslik võlumaailm, sest... Hetk hiljem sai Lucy aru, et seisab keset hilisõhtust metsa, tema jalge all on lumi ja läbi õhu langevad lumehelbed. 

Tavaliselt ei loe ma raamatuid uuesti. Mitte et ükski meele järele oleks — mis te ometigi endale ette kujutate! — vaid raamatuid on maailmas nii palju ja mind ainult üksainus. Siiski on raamatuid, mida ma aeg-ajalt suisa pean uuesti lugema. Puhtalt sel põhjusel, et kontrollida, kas nad on ikka nii head nagu siis, mil nendega viimati aega veetsin. Üks selliseid raamatuid on C.S Lewisi "Lõvi, nõid ja riidekapp". See on kirjaniku esimene Narnia lugu (sündmustiku poolest küll teine, aga see selleks). Kokku on neid lugusid suisa seitse. Jah, eks ma pidin Vikipeediast järele vaatama, sest uuesti ja uuesti loen ma ainult seda ühtainust. Kuna ma Vikipeedia juba avasin, siis on seal ka kirjas, et C.S Lewis on kirjutanud usu- ja kirjandusalaseid teoseid. Siinkohal on mul hea meel, et sarnaselt "Alice Imedemaal" autorile Lewis Carrollile, kes muidu vorpis matemaatikaraamatuid, oli ka Lewisel piisavalt oidu midagi normaalset valmis kirjutada :).

Kui ma mõtlen Narniale, siis meenub mulle esimesena lumesadu ja üksik tänavalaternapost. Seda ma muidugi ei mäletanud, et seda lund ja pakast nii väheseks ajaks jätkub ja kevad on kohe-kohe saabumas.

Peter, Susan, Edmund ja Lucy saadetakse sõjapakku ühe veidrikust professori juurde. Ühel päeval peitust mängides poeb Lucy suurde riidekappi... ja avastab end Narnias. Narnias on müstiline maa, kus valitseb igavene talv (ilma jõuludeta!). Troonil olev Valge Nõid on muutnud kõik mässajad kivikujudeks ja hoiab silma peal, et ükski Eeva tütar ega Aadama poeg (loe:inimlaps) Narniasse uitama ei satuks. Ainus, kes saaks nõia võlujõu murda on Aslan, aga tema on õnneks juba Narnia poole teel.

Minu lemmiktegelane oli seekord Edmund. See väike tõbras - nagu tema suurem vend Peter tema kohta ütles, sest Edmund oli maitsva mooraleiva eest valmis nad kõik nõiale välja andma. Võib-olla järgmine kord, kui ma juhtumisi Narniale mõtlen, meenub mulle lume ja laternaposti asemel mooraleib! :)

Head lugemist!

Superkoomik

teisipäev, 29. detsember 2020

Vanaema võtab mul käest kinni ja hoiab kõvasti. Vaatab mulle kaua silma, nii kaua, et seda on juba peaaegu raske taluda, ja ütleb:
"Sasha, mis TUNNE nüüd on? Kaksteist aastat vanaks saada?"
Ta ootaks nagu mingit eriti sügavamõttelist vastust. Mingit tarkust selle kohta, et elu on suur kingitus või mida iganes. Aga mul ei ole küll parajasti ühtki sellist varuks.
"Nooh... eks see ole... no nagu liiguks naatriumilt magneesiumile."
Vanaema vaatab mulle küsivalt otsa.
"Nad õpivad koolis perioodilisustabelit," selgitab isa. "Keemiline element number kaksteist on magneesium."

Praegu on selline aeg, mil ei-tea-kust on nähtavale ilmunud jõuluteemalised raamatud — need vaesekesed, kellel on lööki ainult detsembris ja ülejäänud osa aastast on nad raamatukogudes kuhugi kasti või tagumisse riiulisoppi silma alt ära pandud. Olin minagi hingeliselt valmis laenutama mõnda jõulujuttu, AGA siis rääkis üks lugeja mulle Jenny Jägerfeldi raamatust "Superkoomik".  Kui keegi kirjeldab mõnda raamatut sõnadega "kohutavalt naljakas, aga samas ajas nutma ja ma ei nuta üldse tavaliselt raamatuid lugedes", siis... jah, siis tühja selle jõulujutuga, saati kui jõulud kestavad vähemalt 6. jaanuarini. Palun mulle hoopis seda va "Superkoomikut"!

Mõne raamatu puhul on nii, et see, kuidas ta on kirjutatud, on samavõrd oluline, kui see, millest ta jutustab. Neil puhkudel on mul oma postitust üle lugedes ikka tunne, et... võeh! Tule taevas appi! See ei ole üldse see, mida ma tahtsin öelda! Rangelt võttes räägib "Superkoomik" kaheteistaastasest tüdrukust nimega Sasha, kelle ema põdes depressiooni ja sooritas enesetapu. Nüüd on Sasha otsustanud teha kõik ema käitumisele risti vastupidi. Ta arvab, et nii õnnestub tema enda elu paremini. Sasha nimekirjas ("MIDA TEHA, ET ELLU JÄÄDA") on seitse punkti: ta peab lõikama maha oma juuksed, kandma ainult värvilisi riideid, ta ei tohi üritada hoolitseda mitte ühegi elusolendi eest, ei tohi lugeda raamatuid, ei tohi jalutada ega metsas käia, peab vältima üleliigset mõtlemist (või parem üldse mitte mõtlema)... ja ta peab hakkama superkoomikuks. 

Nüüd, mil ma olin ülaloleva jutu kirja pannud, tundus mullegi, et see oli ikka jube imelik ja masendav raamat. Võeh! Aga see ei olnud üldse nii! Hoopis vastupidi: see on üks soojemaid, humoorikamaid ja ausamaid raamatuid, mis saab sellisel raskel teemal nagu seda on depressioon ja ema kaotus kirjutada. Sasha viis maailma näha ja inimesi enda ümber kirjeldada on vaimukas ja lahe. Tal on vanaema, kes pakib kingitused alati tapeedipaberisse, sest viisteist aastat tagasi ostis ta kakskümmend rulli tapeeti ja otsustas siis, et muster talle üldse ei meeldi. Onu Ossil on nahktagi ja stiilne Elvise-soeng ning ta suudab võhivõõrastega otsekohe sõbraks saada. Tema ongi see, kes aitab Sashal stand-up koomikuks hakata. Sasha isa näeb prillide tõttu välja nagu panda ja unustab aeg-ajalt ära, kuhu ta on oma jalgratta jätnud. Ja Märta oskab mängida bandžot ja on maailma parim sõber. Tema oli ainus, kes Sasha ema surmast kuuldes õigesti käitus. Ta jättis Sasha postkasti šokolaaditahvlikese kirjakesega: "Harry Potteri päästis šokolaad, kui dementorid olid temast peaaegu kogu elujõu välja imenud. Ma ei tea, kas see päriselt ka töötab. Aga proovime."

Ja see oli nii ilus, et ta kirjutas "ProoviME". Meie. Sest siis polnud ma enam sama üksi.

Pean küll tunnistama, et vahepeal oli minulgi tunne, et ma peaksin pea kuklasse ajama, et pisarad silmadest välja ei valguks (Sasha nipp!). Samas, eks nutta on vahel sama hea kui naerda.

Kuuvalgel unistajad

kolmapäev, 16. detsember 2020
Ta sulges silmad. Peaaegu kohe tekkis mõttesse kujutluspilt tüdrukutesalgast, mille hulka kuulub ka tema. On pime, nad istuvad ringis, ettepoole kummargil, just nagu usaldaksid üksteisele oma suurimaid saladusi. Amber kujutles nende omavahelist jutuajamist: sügavamõttelist vestlust. Tähendusrikast vestlust. Kardinaalselt erinevat Amberi kooliõdede labasest jutuvadast, mis koosneb peamiselt kuulsate inimeste või üksteise tagarääkimisest. Kuuvalgel unistajad räägiksid oma unistustest ja sellest, kuidas neid saavutada — sellest, kuidas nad aitavad üksteisel neid saavutada. Just! Nad saavad kuuvalgel kokku ja räägivad oma unistustest. Ning mõtlevad välja, kuidas aidata üksteisel neid saavutada ja lauslabasest eksistentsist pääseda. Amber tegi silmad lahti, silmitses lage ja hakkas tasapisi naeratama.

Viimasel ajal olen ma sattunud lugema raamatuid, kus mõni tegelane on hullupööra vaimustuses Harry Potterist või on seal mainitud möödaminnes Harry Potterit või on kogu raamat saanud inspiratsiooni Harry Potterist. 

No kuulge! 

Häid lugusid oli ka enne, pärast ja isegi samaaegselt! Üks põhjuseid, miks ma laenutasin endale Siobhan Curhami raamatu "Kuuvalgel unistajad" oligi see, et tutvustuses ei olnud mainitud Harry Potterit (märkus: Lugedes selgus, et see oli üks Maali lemmikraamatutest :) ). Tagakaanel mainiti hoopis Oscar Wilde´i  iiri kirjanikku, kes on tuntud oma tabavate ütluste poolest. Ta on viieteistaastase Amberi lemmikkirjanik. Kuna lisaks probleemidele koolis on üks tüdruku isadest täielik töll, siis otsustab Amber luua salajaühingu Kuuvalgel Unistajad. Ühingu liikmete motoks on Wilde´i tsitaat, mis kõlab nii: " Jah, olen unistaja. Sest unistaja on inimene, kes leiab tee üksnes kuuvalgel, ja karistuseks näeb ta päikesetõusu enne teisi." Liikmed on oma teistsuguse üle uhked ja üksteisele unistuste teostamisel abiks. Ja nad räägivad üksteisele kõik ära. Eriti halvad asjad.
Kuuvalgel unistajaid on neli: lisaks Amberile hindu päritolu Maali, hipilik luuletaja Sky ja kuulsa modelli tütar Rose. Kõikidel neil on erinevad mured. Näiteks kui Maali tahab osata poistega rääkida ilma närvi minemata, siis Rose´l  söövad poisid peost ja tal on hoopis teist masti probleemid.

Noortekaid lugedes mõtlen aeg-ajalt, et see siin oli küll natuke liiga imal või üle pakutud. Eks ole "Kuuvalgel unistajates" samuti kohti, mis tundusid veidi läilad. Samas mulle meeldis, et tüdrukutel olid nii erinevad (ja nii ehedad) probleemid. Teismeea probleemid. Rääkimata raamatu üldisest sõnumist, mis on midagi sellist, et kui sa tunned ennast oma tutvusringkonnas valge varesena, siis tuleb lihtsalt teised valged varesed üles otsida, et ennast normaalsena tunda. Inimesed ei soovi elus samu asju ja mõttetu on kellegi teise järgi joonduda.

Amber sirvis vahel Wilde raamatut, et sealt leida sobivat tsitaati oma elu kirjeldamiseks. Sirvisin minagi Wilde´i tsitaate ja mulle oli kõige hingelähedasem selline: "Alati, kui inimesed minuga nõustuvad, näib mulle, et mul pole õigus."

Head lugemist!

Palavikulilled

laupäev, 12. detsember 2020

Kunagi tahaksin ma raamatut raamatukokku tagasi viia nii, et ma midagi uut ei laenuta. See peaks ometigi lihtne olema: astud raamatukogu uksest sisse, lähed raamatukoguhoidja juurde, ulatad talle loetud raamatu ja... Vat siis lähebki kõik nässu. Kõige õigem oleks võimalikult ruttu uksest tagasi välja minna. Nojah, aga kuidas ma lähen, kui mu pilk on jäänud juba pidama kõikidel nendel huvitavatel raamatutel, mida ma võiksin lugeda? Ega ma ei laenuta neid, ma ainult sirvin!

Tühjagi! Kui ma  lõpuks raamatukogu uksest välja astun, on mul ikkagi uus raamat kotis. Mis sellest, et kodus on juba lugemist küll ja enamgi veel!

Sel korral lahkusin Indrek Koffi kirjutatud ja Lucija Mrzljaki joonistatud imekauni raamatuga "Palavikulilled". Raamatu avaldamiseks koguti annetusi ühisrahastusplatvormil Hooandja ja olin minagi üks toetajatest. Ma arvan, et häid lugusid võiks maailmas alati rohkem olla, nii et muudkui kirjutage :). Enda eksemplari kinkisin ma kohe ära. Selgus, et sellest polnud lugu, sest kui ma raamatut tagastama tulin, siis... ootas "Palavikulilled" mind ees. Kohe oskas peale passida! 

Nagu juba kaanest on aru saada, siis on see kaunis raamat. Selles on ilusad ja huvitavad pildid. Näiteks sellised:


Teksti on palju vähem, aga see ongi selline ettelugemise raamat. Samal ajal, kui keegi loeb, kuidas üleannetu Alma lund ja jääpurikaid maitseb ja niiviisi palavikku jääb, vaadatakse ka koos pilte... ja vaadatakse pilte... ja vaadatakse pilte...

Ikka seni, kuni Alma on jälle terve ja kipub taas õue.

Pärast haigust on kõige mõnusam välja minna sellisel päeval, kui õues on veel päris külm, aga päike paistab juba täitsa soojalt. Siis saad korraks seisma jääda ja tunda, kuidas ta su ninasõõrmeid kõdistab.