Soolavaresed

laupäev, 9. november 2019
Väikesaare Rulle oli vanapoiss, kes elas oma saarekesel ihuüksi ja elatas ennast kalapüügist ning küülikukasvatamisest. Kord nädalas sõitis ta Grankvisti kauplusse ostma endale nuusktubakat, kohvi ja kõike muud tarvilikku, seepärast polnud temagi pääsenud Tjorveniga tutvust tegemast täpselt nõnda nagu ükski teine elav hing terves Soolavarese saarestikus.
Nüüd seisis Tjorven tema ees, Pelle krooniline näpus.
"Sa saad selle eest krooni," sõnas Tjorven ning osutas pruunilaigulisele. "Ei või jah?"
"Tjah," tegi Rulle nii häbitut pakkumist kuuldes.
Siis surus Tjorven talle kroonilise pihku.
"Aitäh, nõnda ma arvasingi."
Ta avas kärmelt küülikupuuri, võttis loomakese välja ning andis selle Pellele sülle.

Oleme siin raamatukogusid kiitnud ette ja taha, aga kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis mõni raamat peab päris kindlasti ka endal kodus olema. Ikka selline, mida saab alati riiulist võtta ja kordi ja kordi lugeda, ilma et ära tüdineks.

Ma arvan, et igas korralikus kodus peaks olema natukene Lindgrenit. Olgu selleks siis Liisbet, kes taob hommikul vara puuhalu sisse naelu või lustlik Karlsson tiirutamas lae all. Võib ka olla, et teil käib hoopis Vahtramäe Emil toas ringi, supitirin peas või seiklete koos Bullerby lastega.

Minu vaieldamatu lemmik on Soolavarese Tjorven. Istusin ühel suvepäeval Rootsis ühel Götebori väikesaarel päiksesoojal kivil, silmitsesin mõtlikult merd ja leidsin ennast mõtlemast, et "hei, see siin ongi nagu Soolavarese". Niitmata hein, paljajalu ringi tormavad mudilased, pehkinud ja sammaldanud katused, viltu vajunud aiad, sõbrad-tuttavad, kes on kogunenud õue ühisele õhtusöögile... Ma poleks üllatunud, kui oleksin jalutades leidnud end ühtäkki Tisleritalu hoovist. Tisleritalu oli teadupärast väga hea koht elamiseks... juhul kui teile meeldib, et katus läbi sajab ja kui te olete härra Melkersoni eest ära peitnud kõik asjad, millega ta võib endale kogemata viga teha.

Kui ma Astrid Lindgreni raamatut "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses" esimest korda lugesin, siis meeldis mulle kõige rohkem Pootsman, sest, tõepoolest, kes ei tahaks endale sellist suurt väikest koeraniru, kes käib sul kogu aeg järel ja keda saab vajadusel panna paati vedama. Olles vahepeal kasvanud, nii pikkuses kui vanuses, sain ma aru, et see on raamat, milles on nii palju erinevaid lugusid. Selles on väikest (elu)tarkust ja kuhjaga soojust, mis teevad tuju heaks.

Kui raamatu sisu lühidalt kokku võtta, siis on see lugu ühest Rootsi perekonnast - isa Melker, täiskasvanud tütar Malin, kolm poega Niklas, Johan ja Pelle - kes on üürinud väikesel saarel nimega Soolavarese endale suveks päevinäinud Tisleri talu.

Mis edasi saab, seda pajatab raamat... või saab kuulata lugu näitleja Ita Everi esitluses ERRi arhiivist (lühemas versioonis). Headest raamatutest on raske rääkida, neid tuleb lugeda! :)

Roosi märgi all

esmaspäev, 4. november 2019
Jällegi sattus mulle lugemiseks üks väga huvitav noorteromaan. Selles toimuvad sündmused on nii kaasahaaravalt kirja pandud, et sinust endast saaks justkui raamatu tegelane ning oleksid kõige seal toimuva keskel. Selle loo on kirja pannud üks tunnustatumaid noortekirjanikke Reeli Reinaus.

Reeli Reinausi uus noortepõnevik "Roosi märgi all" viib meid oma looga maailma, kus on segunenud Eesti ajalugu ja rahvapärimus, romantika, saladused ning kriminaalsed seiklused ja paranähtused. Romaani sündmused leiavad aset tänapäeva Hiiumaal, kuid tegelaste elu mõjutavad ammused salapärased ajaloolised sündmused ja isikud.

Raamatu tegelastel on oma eesmärgid, mille nimel nad tegutsevad. Miikael tuleb Hiiumaale otsima seletust oma painavatele unenägudele. Temaga koos on selgeltnägija Vika, kes väidetavalt proovib Miikaeli abistada, kuid kellel tegeikult on hoopis muud põhjused.  Hiiumaa koolitüdruk Ingel üritab aga leida oma kadunud poisssõpra Johani, kes väidetavalt on surnud, kuid tüdruk ei taha seda kuidagi uskuda. Omalegi märkamatult on sündmuste keerisesse tõmmatud ka Ingli sõbranna Saara. Lisaks on kõige müstilisematesse sündmustega seotud ka kirikuõpetaja.

""Sa siis tegeled ikka veel sellega," ütles viimaks Joonatan.
"Millega?"
"Kogu selle tumeda värgiga."
"Ei, enam mitte. Lihtsalt praegu on vaja."
Olaf vaatas kaarti. Nad pidid kohe kohal olema.
"Ärge vaadake talle silma," hüüdis ta Joonatanile ja Miikaelile veel viimase olulise soovituse, aga ilmselt oli ta sellega hiljaks jäänud.
Sest äkki kuulis ta tugevate tiibade sahinat ja kui ta selja taha vaatas, siis oli kes teab kust välja ilmunud kanakull Miikaeli juba maha niitnud ja lendas veidi eemale, et uuesti hoogu võtta ja taas kedagi rünnata.
"Mis, kurat, see oli?" lõõtsutas Joonatan.
Olaf ei jõudnud vastata...."

Kust või millest need müstilised ja põnevad sündmused alguse said ning kuidas kunagi ammu-ammu toimunud sündmused tänapäeva elu mõjutada saavad, sellest kõigest on parem ise raamatust järgi lugeda. Ainult ühes asjas pean teid hoiatama... kui te olete selle raamatu lugemiseks välja valinud, siis varuge omale piisavalt aega, ikka piisavalt palju, et see ühekorraga läbi lugeda, sest enne on seda raamatut lausa võimatu käest panna.
Lohutuseks neile, kellel ei ole võimalik piisavalt palju aega varuda.... ärge muretsege, seda saab ikka nii ka lugeda, et mitmeks päevaks jätkub. Pealegi on seal väga lühikesed peatükid nii, et väikese pausi ajal õppimisest või näiteks vahetunni ajal jõuab vabalt paar peatükki soovi korral läbi lugeda.

Caspar ja Unustuste Meister

esmaspäev, 9. september 2019
Keegi kunagi ütles, et kui sul on talvel külm, siis loe raamatuid troopikasaartest ja kõrbekuumusest ning vastupidi: kui suvel on liiga palav, siis varu endale raamatuid, kus on pikalt juttu lumetuiskudest, jääpurikatest või vähemalt jahedatest (ja salapärastest) keldritest. Ehkki ilm pole ülemäära palav, sattus mulle kätte raamat, mille tegevus algab talvel. Juttu nautides kangastusid mulle silme ette Taani pealinna Kopenhaageni lumised tänavad ja kuigi mullegi meeldib suvesoojus - no, kellele meist ei meeldiks! - soovisin ma korraks, et meilgi võiks väljas hakata sadama laia lund. Kasvõi hästi natukene!

Stefanie Taschinski raamat "Caspar ja Unustuse Meister" räägib maailma kõige tähtsamatest asjadest. See räägib sellest, kui oluline on perekond. See rõhutab, et mitte kunagi ei tohi alla anda. Isegi ilmvõimatutest olukordadest on väljapääs. Mis peamine, see näitab, kui oluline on oma mälestusi hoida.

Isa vaatas kulmu kortsutades oma vihikult üles. "Millest sa õigupolest räägid, Caspar?"
"Kes on see poiss, kes sulle niimoodi huvi pakub?" küsis ema. "Uus klassivend?"
Caspar vaatas ühe otsast teise otsa. Ta tundis kurgus klompi. Miks teevad vanemad niimoodi? Miks teevad nad näo, nagu ei teaks, kes on Till?
"Till," ütles ta. "Meie Till."
Ta nägi vastust nende tühjadest silmadest. Nad ei tundnud ühtki Tilli. Pind, millel ta veel äsja oli kindlalt seisnud, kadus jalge alt ja ta kukkus, vajus ikka sügavamale ja sügavamale. Ja õudusega taipas ta kogu tõde: vanemad olid Tilli unustanud.

Caspar elab koos oma vanema õe Greta ja noorema venna Tilliga Kopenhaagenis. Nende vanemad peavad nukuteatrit, mis on üle ilma kuulus ja mille piletid on pikalt ette välja müüdud. Ühel uusaastahommikul üles ärgates avastab Caspar, et Till on kadunud. Mis kõige hullem: tema toa asemel on ühtäkki kolikamber, ta on kustunud kõikidelt piltidelt ja tema vanemad ei mäleta, et ta kunagi üldse olemas oli. Caspar ja tema õde on ainsad, kes Tilli veel mäletavad. Enne, kui unustus neidki haarab, püüavad nad leida saladuslikku Memoriat, et kuidagiviisi tühistada ammust lepingut, mille kohaselt peab iga viiekümne aasta järel nende perekond loovutama oma noorima liikme Meistrile.

Mulle meeldis, et lõpp ei olnud täiesti õnnelik ja et selles jutus oli para annus seikluslikkust. Nii, kujutage ennast nüüd kõik Kopenhaageni katustele turnima! Valmis? :)

Ma murran endal kaela, mõtles Caspar veel, aga komberdas siis juba teiste kannul üle kitsa katuseharja.
Just nagu hambulised kaljud kerkisid katused linna valgustatud tänavakuristike kohal. Siis-seal läikis tumedana kanalite vesi. Nad libistasid end katuseid mööda allapoole, turnisid edasi mööda vihmaveerenne, hüppasid ühe korstna juurest teise juurde ning hiivasid end niitide abil katuselt katusele. Ikka ja jälle kuulis Caspar väikevenda valjult hõiskamas. Kiiresti kihutasid nad üle katuste. Caspar püüdis teistest mitte maha jääda, kui korraga üks katus järsku lõppes.

Konn ja sõbrad

reede, 30. august 2019
Lasteraamatutest tuntuks saanud Konn tähistab sellel aastal oma 30. aastapäeva. Selle puhul on välja antud tema lugudega kogumik "Konn ja sõbrad". Raamatus on kuus lugu elulistel teemadel näiteks armastusest, talvekülmast ja hirmust. Raamatus olevad lood on väga südamlikud, omamoodi humoorikad ning samas ei puudu neis ka õpetlik pool, mis eelkõige just väiksematele mõeldud lasteraamatute puhul lugudes alati olemas on. Lood meie sõbrast Konnast on kirja pannud mainekaid auhindu pälvinud Hollandi kunstnik ja lastekirjanik, keda paraku enam meie seas ei ole, Max Velthuijs.

Minu arvates oli väga ilus lugu pealkirjaga "Konn ja armastus". See on lugu sellest, kuida kaks täiesti erinevat loomariigi esindajat teineteisesse armuvad. Muidugi on Konnal suur mure, ta ei tea, kuidas oma tundeid Pardile väljendada ning kas ta leiab ka vastuarmastuse. Armastus võib meid rumalasti käituma panna ja nii juhtus ka konnaga. Nimelt otsustas ta, et ta peab tegema kõrgele hüppamise rekordi. Ta küll sooritas selle, aga kaotas selle käigus tasakaalu ja prantsatas maha ning sai väga haiget. Part tõttas talle appi ja tohterdas teda. Niimoodi avanes neil võimalus oma tundeid ka lõpuks üksteisele väljendada.

"Oh, Konn, sa oleksid võinud sedasi surma saada!" rääkis ta. "Vaata ometi ette. ma hoolin sinust nii väga!" Ja seepeale suutis Konn viimaks julguse kokku võtta. "Armas Part, mina hoolin sinust ka väga," kogeles ta. Süda müdistas kiiremini kui eales varem, müta-müta-müta, ja Konn punastas ennast tumeroheliseks. 
Sellest ajast peale armastavad nad teineteist kogu südamest. Konn ja Part.... Roheline ja valge. 
Armastus ei tunne piire."

 Jah, selline see armastus juba kord olla võib... Aga raamatus on ju veel viis lugu ja hoopis teistel teemadel. Tuleb juttu kangelasest ja suurest hirmust ning suhtumisest võõrastesse. Lugege ja saaate ise täpsemalt teada, mis nendes juhtub. Kui ise olete läbi lugenud, laske ka oma vanematel lugeda, arvan, et ka nemad saavad mõnusa lugemiselamuse.