Tüdrukute raamat

neljapäev, 25. veebruar 2021


See raamat on mõeldud kõikidele tüdrukutele, kes on murdeeas ja vajavad lisateadmisi selle kohta, mis muutused nende kehaga toimuvad ja mida selle kohta teadma peaks.  Näiteks leiad vastused küsimustele mis on päevad ja miks nad üldse on ning kuidas õiges suuruses rinnahoidjat valida. Alati võib ju ka oma emalt küsida, aga tihti juhtub, et kõike ei julge küsida või ei tea, kuidas seda teha. Siinkohal tulebki appi see raamat, millest peaksid vastused leidma kõigile oma küsimustele.

"Tüdrukute raamatu" on koostanud  norra arstid Nina Brochmann ja Ellen Støkken Dahl, kes räägivad kõigest, mida murdeea kohta teadma peaks. Jagavad erialateadmisi, isiklikke kogemusi, tõestisündinud lugusid ja annavad head nõu.

Selles raamatus tuleb juttu kehalistest muutustest, tunnetest, suhetest eakaaslastega, väärkohtlemisest ning iseenda tundma õppimisest.

"Mida tähendab olla tüdruk? Sellele pole nii kerge vastata. Kuigi meil, tüdrukutel, on üksteisega palju ühist, ei ole me täpselt ühesugused. Me oleme erinevad inimesed, kellele meeldivad erinevad asjad ja me näeme erinevad välja. Mõnedele tüdrukutele meeldib jalgpall, mõned vihkavad jalgpalli. Mõned tüdrukud eelistavad balletti. Mõnele meeldivad nii jalgpall kui ka ballett. Mõnel on lühikesed juuksed, mõnel pikad.

See on käsiraamat, mis on kirjutatud lihtsalt ja ausalt nii, et see oleks jõukohane lugemine kõigile vanuses 10- 20 aastat. See on ka abivahendiks lapsevanematele, õpetajatele ja teistele, kes puutuvad kokku selles vanuses lastega.

Madli-Liis ja lugemiskoer

esmaspäev, 15. veebruar 2021

Esmaspäeva hommikul olen väga ärevil.
"Madli-Liis, kas sa loeksid jägmisena?" küsib õpetaja.
"Jaa," ütlen ma. (Kuid üsna vaikselt.)
Esimene lause tuleb päris hästi välja. Siis läheb üks sõna sassi.
Ja seejärel veel üks. Kuulen, et keegi hakkab itsitama.

Aga ma mõtlen Pipale. Hingan sügavalt sisse ja kujutan ette, et ta on minu kõrval.

Lisa Pappi raamat "Madli-Liis ja lugemiskoer" on  heaks innustuseks lugema õppimisel. See räägib (nii piltide kui sõnadega) väikesest Madli-Liisist, kellele EI meeldi lugeda. Ei raamatuid. Ega ajakirju. Isegi jäätiseauto menüüd mitte. Vahel ei saa ta lihtsalt tähtedest aru. Tunnis hakkavad teised naerma, kui ta mõne vea teeb. Ja ta ei ole MITTE KUNAGI saanud õpetajalt kiituseks tähekest hea lugemise eest.


Ühel laupäeval viib ema ta raamatukokku ja seal saab ta teada, et on olemas lugemiskoerad. Neid on igat värvi ja igas suuruses ning nad on suurepärased kuulajad.


Ja... Nojah, kuna lugu on lühike, siis ei maksa mul kõike ära rääkida. Saati kui selles raamatus on nii ilusad ja südamlikud pildid, et ma ise võiksin seda päevas vähemalt viis korda üle lugeda ja vaadata.

Eestis on lugemiskoerad päris mitmes raamatukogus. Kuigi minu enda koer pole lugemiskoer, kuulab temagi vahel viisakusest mõne loo ära. Muinasjutt Punamütsikesest ja kurjast hundist meeldis talle näiteks väga! :)

Head avastamist!

Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga

kolmapäev, 10. veebruar 2021

Vaatamata kõigele, vaatamata sellele, et ta oli oma sõprade pärast hirmul ja tal polnud õrna aimugi, kui kaugel vangitorn võis asuda, pidi September tunnistama, et öös üksipäini seilamine tekitas nii ütlemata hea tunde, et võttis hinge kinni. See miski, mis liigutas tema sees juba sel esimesel hetkel, kui ta merele pilgu heitis, see miski, mida sisemaa lapsed nii hästi teavad, liikus nüüd tema sees, kui ta pea kohal olid kuldsed tähed ja metsaga kaetud kaldal helendasid rohelised jaanimardikad. Ta voltis oma tihedalt kokkupakitud igatsuse hoolikalt lahti. See avanes nagu puri ja vaatamata kõigele, vaatamata näljale ja eesootavatele raskustele, puhkes ta naerma.
September uinus veidi enne koidikut, mutrivõti tihedasti tema vastas ja juuksesalg ilma ühegi kalata lainetes järele lohisemas.
 

Mis peab olema ühes heas loos? Päris kindlasti peab seal olema üks laps. Üks üleannetu tüdruk September, kes on surmani tüdinud oma vanemate majast ja seetõttu istub ta ilma igasuguste süümepiinadeta Rohelise Tuule leopardi selga ja laseb ennast kanda Haldjamaale. Ja lohe! Kui lohet pole kuskilt võtta, siis võiks olla vähemalt lohekogu. Üks seesugune, kelle isa oli raamatukogu ja kellel seetõttu on selline kentsakas nimi nagu A-L.  Nõiad ei teeks ka paha. Ikka oma katla ja loitsudega. No olgu, võib-olla võiks seal olla ka Surm, aga olgu ta siis pisike ja armas. Selline, keda saab sülle võtta ja unele äiutada. Jah, mulle endalegi tundub, et olen peamise ära unustanud. SEIKLUSED! Neid peab olema igal sammul. Ei saa ometigi olla, et lähed läbi pimeda metsa ja mitte midagi ei juhtu. Midagi kohe kindlasti peab juhtuma! Ja kui sa juba oma jala Haldjamaale saad, siis peab kohe palju asju juhtuma, sest selle jaoks Haldjamaad ongi, et seal kogu aeg midagi põnevat juhtuks.

Lugesin Catherynne M. Valente raamatut "Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga". Alguses ei saanud vedama... ja pärast ei saanud pidama. Ei teagi, miks algus nii aeglaselt läks. Juttu lugedes on ometigi tunne, et keegi jutustab seda sulle... ja ainult sulle. Keegi juhib su samme, vahel vihjab midagi ja aeg-ajalt tuletab meelde, et kõige selle seiklemise juures oleme täitsa ära unustanud, et kusagil otsib üks võti oma väikest perenaist ning oleks aeg vaadata, kuidas võtmel läheb. Ma arvan, et mul olid lihtsalt kohanemisraskused. Kui keegi kutsub sind maailma, millest sul enne aimugi polnud ja kus fantaasia võib lennelda (või isegi jalgrattaga sõita) igas mõeldavas suunas, siis oledki alguses kohmetu. 

Lõpuks armusin loosse ära, aga, nojah, nagu alati sai ta just siis otsa. Lisaks väga elegantsele stiilile meeldis mulle, et fantaasiast hoolimata oli seal nii palju elulist ja olulist. Lõpust rääkimata, aga sellest ma ometigi rääkida ei saa :).

Vesi pronksvannis kumas külmalt ja roheliselt, lõhnates mündi, öise metsa ja magusa koogi, kuuma tee ja väga külma tähevalguse järele.
"September, see on sinu soovide pesemiseks," ütles Libe ja murdis endal teise sõrme praksatusega küljest. "Inimese vana elu soovid närbuvad ja tõmbuvad krimpsu nagu vanad lehed, kui nende asemel ei tule uusi soove, kui maailm muutub. Ja maailm muutub alati. Soovid lähevad limaseks, nende värvid tuhmuvad ja peagi muutuvad nad poriks, lihtsalt poriks ning nad pole enam soovid, vaid kahetsus. Häda on selles, et mitte kõik ei saa aru, kui nende soovid pesemist vajavad. Isegi kui keegi satub Haldjamaale ja pole enam kodus, ei ole tal kerge meeles pidada, et maailm muutub ja endal tuleb muutuda koos sellega."
 

 Esimesed neli lehekülge on loetavad kirjastuse kodulehel. (Ja siis tuleb juba raamatukokku minna...)

Lüriidiumivaras

teisipäev, 26. jaanuar 2021
Ent äkki tundis ta end täiesti jõuetuna. William ei teadnud, kas asi oli kurnatuses või selles, et ta oli just teada saanud, et polegi see, kelleks end pidas. Kuidas ta üldse sellesse olukorda sattunud oli? Ta sai süüdistada vaid ennast. Miks ei võinud ta tol päeval muuseumis lihtsalt näppe Võimatusest eemal hoida? Siis oleks praegu kõik nagu enne. Ta oleks pidanud oma vanemaid kuulama. Siis istuks ta praegu ilmselt oma toas ja nokitseks mõne ohutu koodi kallal. Ent hetkel oli kõik teisiti. Isal oli täiesti õigus: koodidest peaks end tõesti eemale hoidma. Aga nüüd oli juba hilja, sest miski ei olnud enam endine.

Minu huvi raamatute vastu suurendavad peamiselt kahte sorti kommentaarid. Esimesel juhul teeb keegi raamatu nii maatasa, et ma lihtsalt pean teada saama, kas see on tõesti nii halvasti kirjutatud (ääremärkus: vahepeal on see veel hullem, kui räägiti...). Teisel juhul kiidab keegi mõnda raamatut või selle autorit taevani, nii et väike küünik minus peab otse loomulikult kindlaks tegema, et ega need kiitused niisama suusoojaks pole. 
Bobbie Peersi raamatu "Lüriidiumivaras" ja selle järgede kohta juhtus keegi lausuma, et see on parem kui Harry Potter. Vat, kus julges sõnu loopida! :) Ootuste üleskruttimiseks on raamatu kaanel veel kirjas, et tegu on 2016. aasta Norra parima lasteraamatuga. Mis siis ikka, tuligi lugeda! :)

Ma pole küll norrakas, aga mulle raamat meeldis. Kui mõne loo puhul ootad, millal kõik oma jutud räägitud saaksid ja lõpuks midagi toimuma hakkaks, siis selle raamatu puhul oli vastupidi. Ei mingit mökutamist ega molutamist vaid seiklus ajas seiklust taga. Enne lõppu ei olnud aega isegi korralikult hinge tõmmata. Ja erinevalt Harry Potteri lugudest, kus oli ilmselgelt tegu fantaasiaga (märkus: teil on õigus jääda eriarvamusele), siis William Wentoni lugusid lugedes võib mõelda, et tehnoloogia areng veel ei ole jõudnud nii kaugele. Oleks ometigi tore, kui trepil oleks võimalik kohtuda tülibotiga, kes kohe teie kallal norima hakkab või küberneetilises aias oleksid hoiul erinevate toitumisharjumustega tehistaimed.

Kaheksa aastat tagasi oli William Wentoni perekond sunnitud segastel asjaoludel elukohta ja perekonnanime vahetama: nüüd on nad Olsenid ja elavad Norras. Sama kaua on olnud kadunud Williami vanaisa Tobias, kes on üks maailma parimaid krüptolooge. Ka William on kiindunud koodidesse ja eks seetõttu ei suudagi ta panna vastu kiusatusele proovida ära lahendada maailma ühte keerulisemat koodi Võimatust. See on muidugi alles seikluste algus, sest Võimatust lahendades paljastab ta ka oma salajase asukoha ning seab enda elu ohtu.

Raamatu sisust on pikalt ja põhjalikult kirjutatud Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse kodulehel. Mina lisan omalt poolt vaid juurde, et peale raamatu lugemist mõtlete ehk enne pikalt järele, kui murule astute ja võib-olla hakkate pelgama malbe loomuga koristajatädisid. Võib-olla nad polegi nii malbed kui teile tundub...

Vanatädi murdis endale läbi rahvamassi teed. Üks buss pidi järsult pidurdama, et talle mitte otsa sõita, ent vanatädi marssis edasi, justkui midagi poleks juhtunud.