Eragon

esmaspäev, 27. september 2021

Eragon pöördus Saphira poole: Sa peaksid nüüd maanduma ja end varjama. Me läheme linna.
    Topid oma nina sinna, kuhu pole tarvis. Jälle,
porises lohe hapult.
    Ma tean. Ent Bromil ja mul on mõningaid eeliseid, mida teistel pole. Me saame hakkama.
    Kui midagi peaks juhtuma, naelutan ma su oma turjale ega lase enam kunagi lahti.
    Mina armastan sind ka.

Ma küll ei tea, mida ma tegin 2005. aastal, mil Christopher Paolini "Eragon" eesti keeles välja anti, aga lugemata ta mul tookord jäi. Nüüd jõudsin ringiga tema juurde tagasi. Tutvusringkonnas on seda raamatut palju kiidetud ja kuigi ta on telliskivimõõtu, siis... nojah, kas raamatu paksus on kunagi näidanud raamatu headust?! :)

Algus oli paljutõotav: "Üks poiss... Üks lohe... Maailm täis seiklusi!". Sellised laused kohe kutsuvad lugema.  Otsemaid meenus "Sõrmuste isanda" filmist lause, mis eesti keeles on ehk midagi sellist nagu "üks sõrmus, mis valitseb neid kõiki" ("one ring to rule them all").
Edasine oli küll seikluslik, aga minu jaoks tuttavlik, veniv ja lihtne. Ärge nüüd minust valesti aru saage! Lohe Saphira ja libakass Solembum meeldisid mulle algusest peale. Väga stiilsed tegelased! Tahaks kirjutada, et armsad, aga lohe, kes oma kihvadega suudab vaenlasi tükkideks rebida, pole ometigi armas. Ega ju?! :) Pigem on põhjus selles, et olen juba varem üksjagu fantaasiakirjandust lugenud. Kui räägiti iidsest keelest, siis meenusid mulle Ursula K. Le Guini Meremaa lood. Urgalid meenutasid orkisid Tolkieni "Sõrmuste isanda" raamatutest. Ja nii edasi ja nii edasi. Samas on see ladus lugemine, mis sobib väga hästi ka noortest palju noorematele ja lugedes võib avastada, et ei tahagi seda, va telliskivi niipea käest ära panna. Lisaks, kuigi lugu on üsna sirgjooneline, võib mõnigi asi vaevama jääda. Mina tahaksin hirmsasti teada, kas minu oletused nõid Angela ennustuste kohta peavad paika. Tundub, et selleks tuleb mul vähemalt teist osa sellest neljaosalisest sarjast veel lugeda. Eks näis! :)

Sisust etteruttavalt nii palju, et see on maast nimega Alagaësia. Carvahalli lähedal elab talupoiss Eragon oma onu Garrow talus lihtsat elu. Ühel jahiretkel leiab ta imeliku sinise kivi. Poiss viib kivi koju lootuses see liha või raha vastu vahetada. Kivi millegi vastu vahetada siiski ei õnnestu ja õige pea selgub, et kivi polnudki kivi vaid hoopis lohemuna. Lihtsast talupojast Eragonist on ühtäkki saanud Loheratsanik ning ta mässitakse Impeeriumi võitlustesse ja intriigidesse. Õnneks on tal sel teekonnal abilisi.

Ja nüüd... lugema!

Raamat, mis ei tahtnud, et teda loetaks

neljapäev, 23. september 2021


"Elas kord laps, kes ei saanud magama jääda. Nõnda siis küsis laps täiskasvanult, kas too ei võiks talle mõnda raamatut ette lugeda. Ja täiskasvanu vastas: "Jah, muidugi 
võin!" Seda poleks täiskasvanu pidanud ütlema. Sellepärast, et laps oli leidnud täiesti erilise raamatu, mis ei tahtnud, et teda loetaks, ja mis tegi omalt poolt kõik, et teda ei loetaks."

Kas teie olete kokku puutunud raamatuga, mis ei taha, et teda loetaks... ma kahtlen, et teil seda juhtunud on, kui  te ei ole juhuslikult juba lugenud David Sundini samanimelist raamatut. "Raamat, mis ei tahtnud, et teda loetaks" ei ole tavaline raamat, nagu te ka ise arvata võite. Aga mida sellise raamatuga üldse peale hakata? Ega siin pole muud võimalust, kui ikkagi kaaned avada ja vaadata, mis juhtuma hakkab. 

Seda raamatut lugedes võib juhtuda, et see muutub rooliks ja te peate seda juhtima hakkama. Või tekivad sinna sellised sõnad, millest te pole kuulnudki. Näiteks sõna krabuma. Ja see on alles algus. Igatahes teeb see raamat kõik, et teda mitte mingi hinna eest enam edasi ei loetaks. Teil tekib kindlasti küsimus, et kuidas mina seda raamatut siis lugeda sain? No selle asja juures on üks väike konks, nimelt minu käes on eksemplar täiesti tavalisest raamatust, mis räägib sellest raamatust, mis ei tahtnud, et teda loetaks.  Läks vist veidi keeruliseks, aga küll te aru saate.

Igatahes minu käes olev eksemplar (raamat) on ühe tavalise raamatu kohta ikkagi täiesti eriline. Kujutluspilt sellest, millest seal kirjutatakse on täitsa tõetruu ja kohas kus, raamat hakkas aina soojemaks muutuma, tekkis endalgi paratamatult tunne, et see mu käes kohe üle kuumeneb. Sellised  on need lood selle raamatuga. Aga seda tasub kindlasti lugeda juba sellepärast, et teada saada, mis kõik juhtuda võib, kui üks raamat ei taha, et teda loetaks. Lisaks kõigele on selle raamatu kaanekujundus minu arvates just lugema kutsuv. Mulle, kelle lemmikvärviks on roheline, oli see liiga köitev, et sellest mööda vaadata.

Mõnusaid lugemuselamusi selle omamoodi raamatu seltsis !😀

Õnneliku inimese särk

neljapäev, 2. september 2021
Rahvajutud on mulle alati meeldinud. Kõige paremad on need, mille puhul ma lõppu ära ei arva. Siis jätkub õhinat ikka viimase lauseni välja.

Eks seetõttu meeldib mulle ka Piret Pääri jutustatud raamat "Õnneliku inimese särk". Alguses küll nurisesin, et raamatuga koos pole võimalik laenutada jutuvestjat Piretit ennast, aga lugedes tundus, et killuke teda oli ometigi kaasa tulnud. Üks jutt läks sujuvalt üle teiseks ja üldse olid need 21 juttu (loodetavasti loendasin õigesti) väga hästi valitud. Puhas rõõm oli neid lugeda ja kuna tegu on rahvajuttudega, siis sobivad need nii noortele kui vanadele.

Minu lemmikjutt oli surmast.  Ehk olete seda kuulnud? Kuna mul on halb mälu, siis lisan kindlasti midagi juurde või jätan ära, aga rahvajutte võibki suupäraseks seada.

Teadupoolest oli vanasti peredes palju lapsi. Oli ka ühel vaesel mehel juba mitu-mitu suud toita, aga naine sünnitas ühe veel lisaks. Polnud midagi parata, mees pidi lapsele ristivanema otsima. Vanasti oli lihtsalt nii, et igal lapsel pidi ristivanem ehk vader olema. Ilma ei sobinud! 

Majast majja käies selgus aga, et keegi ei tahtnud vastsündinule vaderiks hakata. Mehe meel läks aina nukramaks ja nukramaks. Kui ta nüüd kurvastades mööda teed kodu poole astus, juhtus talle vastu üks võõras mees. Võõras otse loomulikult päris, et mida halba on juhtunud, et vaese mehe meel nii must on. Vaene mees rääkis oma murest, mispeale kostis võõras, et kui asi on ainult selles, siis võib ta ise vaderiks hakata. Võite ette kujutada vaese mehe rõõmu!

Kui nad nüüd koos kodu poole jalutasid, tuli vaesel mehel lõpuks pähe küsida, mis võõra nimi on. "Surm olen," vastas võõras. Vaene mees kohkus küll hirmsasti ära, aga teha polnud enam midagi. Kuidas sa ikka surmale ära ütled!

Kui laps oli ristitud, ütles Surm vaesele mehele, et see ei kõlba nüüd küll kuhugi, et ta nii kehvasti elab. Hakaku arstiks! Mees oli tummaks löödud, sest ravimisest ei teadnud ta mitte kui midagi. Aga Surm rahustas teda. Piisab, kui ta tuppa astudes vaatab, kus Surm seisab. Teiste jaoks on Surm nähtamatu. Kui Surm seisab voodiotsas, kus on haige pea ehk siis päitsis, siis saab haige kindlasti terveks. Vahet pole, millega teda ravida. Seisab Surm aga seal, kus on haige jalad ehk jalutsis, siis pole samuti vaja midagi teha. Siis on kindel, et haige elupäevad on loetud. Muretseda siiski ei tasu, sest inimesed on tänulikud ka selle teadmise üle. Nii saavad nad oma viimaseid päevi paremini kasutada.
Mees tegi Surma õpetuse järgi ja sai rikaks ning üle ilma kuulsaks. Nii kuulsaks, et kui kuningas haigeks jäi, kutsuti ta ka teda ravima. Mees astus tuppa ja, oh õudust, Surm seisis voodi jalutsis. Teha polnud midagi ja tuli õukondlastele kurba uudist kuulutada. Kuningal polnud lõpuni palju jäänud. Õukondlased hakkasid muidugi paluma, et ehk saab kuninga siiski terveks ravida. Kuulsale arstile ei peaks midagi võimatu olema. Mees mõtles natuke ja...

Ja tundub, et see on kõige õigem koht, kus pooleli jätta. Raamat on olemas ja ootamas :) Head lugemist!


P.S Kunstnik Katrin Ehrlichi varblased olid väga lustlikud!

Meremaa jutud

esmaspäev, 23. august 2021

"Aga mina olen varju ees võimetu. Kas on kusagil paika... " Gedi hääl suri, enne kui ta oli küsimuse esitanud. /.../
Gedi vaikimine nõudis tõde ning Ogion ütleski lõpuks: "Sa pead ringi keerama."
"Ringi keerama?"
"Kui sa lähed edasi, kui sa põgened nagu enne, kohtad sa kõikjal kurjust ja hädaohte, sest vari ajab sind edasi, tema valib tee, mida mööda sa lähed. Sina pead valima. Sina pead otsima seda, mis sind otsib. Sa pead tagaajajat taga ajama."

Kui noortelt fantaasiakirjanikelt on intervjuudes küsitud, kelle raamatud nende loomingut kõige rohkem on mõjutanud, siis nimetavad nad tihti Ursula K Le Guini nime. Tema loodud Meremaal (Eartsea) on seigelnud paljud tulevased kirjanikud.

Arusaamatul kombel mina Meremaa jutte seniajani lugenud polnud. See viga tuli kiiremas korras parandada ja seetõttu veetsingi augustikuu alguses meeldivalt aega 90ndatel Merlini raamatukogu sarjas ilmunud raamatutega. Täpsemalt olid nendeks "Meremaa võlur", "Atuani hauad", "Kaugeim kallas" ja kirjaniku hilisem lisandus "Tehanu". Lugusid on tegelikult ühe ja poole (paksu) raamatu võrra rohkem, aga uusi tõlkeid mul kodus lihtsalt polnud. Võtsin riiulist kõik, mis seal ootel oli :). Eks ülejäänud jäävad pärastiseks, mil tuleb jälle kihk Meremaa saari avastada ja lohedega tõtt vaadata.

Raamatute vahel on suured ajahüpped ja seetõttu on kogu juttu raske kuidagi kokku võtta. 

Alguses on tavaline poiss Ged, kes karjatab Gonti saarel kitsi. Tänu oma tädile avastab ta enda võluvõimed ja võlur Ogion Vaikija võtab ta enda juurde õpipoisiks. Kuna Ged on väga kärsitu meelega, siis tüdineb ta Ogioni juures ruttu ära ja otsutab hoopis Roke saare võlurite koolis õppimise kasuks. Oma edevuses kutsub nooruk Rokel välja pimeduse jõu, kes hakkab ta kannul käima ning tema hinge ihaldama.
"Atuani haudades" on Ged juba tükk maad vanem ja kogenum. Raamatu peategelane on seekord hoopis Arha ehk Tenar: Vanade Vägede Ülempreestrinna. Ged tuleb Atuani haudade varakambrist kuulsa Ereth-Akbe sõrmuse teist poolt otsima ja arusaadavatel põhjustel pole Arha nõus seda talle niisama andma.
"Kaugeimas kaldas" on Ged veel vanem. Täpselt nii vana, kui ühe võlurite kooli arhimaag peab olema. Maailmas juhtub veidraid asju ja maagia on hääbumas.  Allakäigu põhjuse teadasaamiseks tuleb Gedil koos noore kuningapoja Arreniga minna surnute maale... ja sealt edasi.
Te ei eksi, kui te arvate, et "Tehanus" on Ged veel vanem. Enam-vähem nii ongi. Kuigi "Tehanu" algab seal, kus "Kaugeim kallas" lõppes, tuleb Gedil lõpuks rinda pista vananemise ja kaotustega. Maailma hoiab selles raamatus üleval hoopis Tenar ja võlujõud on tagaplaanil.

Minu lemmikud olid "Kaugeim kallas" ja "Meremaa võlur". Neis oli seiklusi ja rändamist. Põnev oli Meremaa kaardil näpuga järge ajada, et millisele saarele nüüd purjetati. Üldiselt ei olnud see selline sari, kus tegelased tormavad mõõga või siis võlusaua vehkides hoogsalt lahingusse ja maailm ongi päästetud. Mis te nüüd! Tormakus ei vii teadupärast sihile! Nendes raamatutes on juttu hoopis sellest, kuidas pimedus ümbritseb ja jääbki meid ümbritsema ning kuidas kõige olulisem on tasakaal. Oma sammud tuleb enne astumist hoolega läbi mõelda ja alati peab olema julge.

Peagi hakkas maag vaikselt rääkima: "Kas sa saad aru, Arren, et tegu ei ole see, milleks seda peavad noored mehed, see ei ole nagu kivi, mille sa üles võtad ja viskad ning mis siis kas tabab märki või ei, ja ongi kõik. Kui see kivi üles võetakse, on maa kergem ja seda hoidev käsi raskem. Kui see kivi visatakse, reageerivad sellele tähed oma ringkäigus, ning seal, kus kivi märki tabab või kukub, muutub terve universum. Terviku tasakaal sõltub igast teost. 

Väärt värk!