Pärt ja tema tegemised

teisipäev, 30. juuli 2019
Minu esimene kokkupuude Anti Saare loominguga oli aastaid tagasi, kui ilmus tema raamat "Kuidas meil asjad käivad". Sellest hetkest alates olen olnud tema loomingu austaja. Ta oskab kirjutada oma teoseid nii, et need kõnetavad nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Need tegevused või probleemid, mida ta oma raamatutes käsitleb, tulevad paljudele lastele tuttavad ette ja nad samastavad end raamatutegelastega või nendega toimuvate sündmustega. Täiskasvanutele aga tulevad nii mõnedki juhtumised meelde kas lapsepõlvest või oma lastega seoses. Igatahes on tema raamatuid põnev lugeda kõigil. Samuti ei puudu neis õpetlik moraal, kuidas oleks viisakas käituda.

Avastasin tema poolt kirjutatud uued raamatud, mida ma loomulikult ei saanud lugemata jätta. Neid raamatuid oli kolm ja need rääkisid  Pärdi nimelisest poisist,  kes puutub kokku tema jaoks suurte muredega.  Millistega ja kuidas ta need lahendab, saate täpsemalt lugeda järgmistest raamatutest.

"Pärt ei oska saltot" - selles loos on Pärt vastamisi naabritüdruk Kaisaga, kes narrib Pärti kuna ta ei oska saltot hüpata. Loomulikult häirib see Pärti väga ja ta tahaks Kaisale lausa selle eest kolakat anada, aga... mis edasi loe juba ise.
" Aga Kaisa ütles hoopis: "Päh, mis siis, ma ei tahagi seda osata!" Ja hüppas veel ühe salto, sama puhta kui eelmine."

"Pärt ja ploomid" - siin raamatus vaevab Pärt pead ploomi üle, mis kasvab oksal, mis ulatub üle värava kõnniteele. Nimelt murrab ta pead selle üle, kas ta tohib selle ploomi ära süüa, kui see peaks maha kukkuma või peaks ta selle viima sellele, kelle aias see plooom kasvab. Kes selle ploomi siis lõpuks ikkagi endale saab? Uuri järele!
"Uskumatu aga tõsi: kui täna bussipeatusest kodu poole kõmpisin, sain otse lagipähe küpse ploomiga."


"Pärt ja viimane koogitükk" - kes ei ihaldaks imemaitsvast koogist veel ühte tükki. Eriti veel, kui sa oled olnud viisakas ja tagasihoidlik ning võtnud endale just selle kõige väiksema koogitüki. Just selline lugu juhtub ka Pärdiga, aga kas ta saab selle viimase koogitüki endale või mitte?
"Ning juba siis, kui tädi Asta sellest toredast koogist ühe tüki ristipidi lõikas, oli mulle selge, et järgmise lõike teeb ta samuti risti, aga ülejärgmise juba pikkupidi kõigist tükkidest läbi, nii et kook jaguneb kuueks, mis tähendab seda, et üks tükk jääb üle!"

Nagu juba üleval pool mainitud, on tema raamatuid põnev lugeda kõigil. Seega ruttu poodi ja ostke endale tema raamatuid, või veel parem, minge RAAMATUKOKKU ja laenutage sealt! Ning mine sa tea, äkki läheb hästi ja leiad sealt endale veel mõne huvitava raamatu. sest ega neid raamatukogusid või kunagi ette teada, mis nad endas peidavad :)

Ekraaani taga

 Carolin  Kuuskmäe noortepõnevik "Ekraani taga" on jutustus ühest ebatavalisest tüdrukust. Kui tavaliselt algavad paljud lood sellega, et on tavaline tüdruk, kellega juhtub midagi erilist, siis see on hoopis teistmoodi lugu. Loo peategelane Sara on vägagi teadlik sellest, et ta on teistsugune. Ta on lihtsalt  ülitark ja osav, lausa geniaalne. Loomulikult ei sobi ta oma eakaaslastega ning tema ümber toimub kahtlaseid surma-juhtumeid, mida ta ka ise lahendada püüab.

Tegemist on väga kaasahaarava looga. Salapärased surmajuhtumid ning ootamatu kohtumine oma isaga, kes on palgamõrvar ja saadeti oma tütart tapma....need on ainult paar osa selle raamatu tegevustikust. Mis kõik seal veel tegelikult juhtub, peate ise välja uurima. Ahjaa, ühe olulise asja peaksin siiski mainima. Nimelt on Sara maailma parim häkker ja seetõttu on ta elu pidevalt ohus.

"Kiirelt läksin oma tillukese kohvriga, mille olin näitemänguks kaasa võtnud, viiendale korrusele. Koputasin uksele ja ütlesin: "Toateenindus!" , kuigi uksel oli silt "Mitte segada". 
Kuulsin toas kellegi samme. Tõmbusin eemale, et ta mind uksest piiludes ei näeks. Uks avaneski täiesti. Niipea kui ta mind nägi, tiris ta mu tuppa ja lükkas kaelast kinni haarates vastu ust, nii et mu jalad ei ulatanud maha."

Seda lugu lihtsalt peab lugema. See on üks paremaid noortepõnevikke, mida ma oma elu jooksul lugenud olen. Andsin seda lugeda ka oma noorele sugulasele, kes seda raamatut lausa neelas (silmadega ikka, raamatu sain tervena tagasi).  

Kõigile, kellele meeldib vähegi põnevust ja ei pelga sealjuures veidi kriminaalsust, on see raamat lausa loodud!

P.S. Raamat ilmus algselt veebilehel wattpad.com, kus Carolin kirjutab varjunime Shershade all.

Käpp ja kapsarulliplaneet

esmaspäev, 22. juuli 2019
Memmede planeedil tundus olevat hilissuvi. Väljas laulsid ritsikad ja sinises taevas sõudsid rahulikult õhulised pilvetupsud. Jahedasse koridori astudes tundsid lapsed magusat maasikamoosilõhna. Pärast nädalaid söödud magedat kapsaputru oli see midagi taevalikult hõrku. Memm kattis kiirelt laua ja asus krõbedaid pannkooke praadima.

Elus on teadupärast kõik tasakaalus. Olles juunikuus lugenud kaootilisest kaosevanaemast, oli selle kuu lektüüris juttu maailma paremaid hõrgutisi vaaritavast memmest Memmede planeedilt, kus iga päev on uus aastaaeg. Ma isegi ei tea, kumma raamatu soovitamisega ettevaatlikum peaks olema. Kujutan oma vaimusilmas ette, kuidas Sandra Vungi lugu "Käpp ja kapsarulliplaneet" lugenud marakratid pistavad ühel ilusal hommikul pea köögiukse vahelt sisse ja hakkavad oma (vana)emadelt nõudma pannkooke, õunakooki, kartuliputru puravikukastme ja tomatisalatiga, maasikasuppi...

"Käpp ja kapsarulliplaneet" pole siiski retseptiraamat vaid hoopis seikluslik lugu äsja kümneaastaseks saanud roheliste juustega tüdrukust nimega Käpp. Koolist koju jalutades leiab ta salapärase klaasist kupliga sõiduki. Nagu kõik uudishimulikud lapsed peab ta seda lähemalt uurima ning suisa sisse ronima. Nii satubki ta erinevatele planeetidele, mille hulgas on ka ülalmainitud imetore Memmede maa. Memme lapselapsed Emma ja Joosep on kaduma läinud ja nende leidmiseks reisib Käpp koos matsaka rääkiva kassi Kroi Krüünbergiga kapsarulliplaneedile, mida õde-venda armastasid külastada. Planeedi võimukal ja hirmsal valitsejannal Voluptusel on aga lastega oma plaanid...
 
See oli üks meelelisemaid seikluslikke lugusid, mida ma olen lugenud. Kõik need lõhnad ja värvid, toidukirjeldustest rääkimata! Taevas oli roosa nagu varasuvised pojengid...
Samas oli seikluslikkust minu jaoks tsipa vähe. Hinge jäi kripeldama, et ma ei saanudki teada, kellele kuulusid need veripunased silmad Gorgo jäises veemaailmas või mis ja miks Voluptusega lõpuks juhtus. Ma tean küll, et meil on lastekaitse ja kõik muu seesugune, aga võib-olla saaks Käpa ja tema uued sõbrad ilmaruumi tagasi sõidutada, et nad asja lähemalt uuriksid? :)

Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust

kolmapäev, 26. juuni 2019
Aga see oli vanaemast nutikas. Seda peab Elsa tunnistama. Ta on selle nõmeda aardejahi pärast ikka veel hullult turris, aga vanaemast oli nutikas kirjutada "Miamas" selles kirjas tavaliste tähtedega. Sest Elsa seisis vähemalt sada igavikku seal trepikojas ja kogus julgust, enne kui uksekella helistas. Ja kui vanaema poleks teadnud, et Elsa loeb seda kirja, kuigi võõraid kirju ei tohi lugeda, ja kui ta poleks kirjutanud "Miamas" tavaliste tähtedega, siis oleks Elsa ümbriku lihtsalt Monstrumi korteri postipilust sisse visanud ja minema jooksnud. Aga nüüd jäi ta paigale ja helistas uksekella, sest nüüd kavatses ta nõuda, et Monstrum vastaks tema küsimustele. 
Sest Miamas kuulub vanaemale ja Elsale. Ainult neile.

Olin Fredrik Backmani raamatut "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" varem poeriiulil silmanud... ja temast mööda kõndinud. Tõepoolest, mis mul küll arus oli!  Lihtsalt... teate... saage nüüd aru... millegipärast ei kutsunud ta lugema. Kui raamatud oskaksid rääkida, siis oleks Elsa vanaema pea raamatukaante vahelt välja pistnud ja mulle "Ohmoon!" järele karjunud. Minu arvates on ka tore, et raamatud ei oska rääkida. Elsa vanaema pole just selline inimene, kellega tasub tülli minna. Kaugel sellest! Olin harjunud lugema vanaemadest, kes küpsetavad ja koovad ning on muidu lahked ja muhedad. Eks seetõttu oligi alguses pahviks löödud, et on olemas selliseid käredaid ja energilisi vanaemasid, kes kempsu minnes jätavad ukse lahti, ronivad öösel üle loomaaia müüri, sõidavad ilma juhilubadeta, šokeerivad oma korralikke naabreid, on poliitiliselt täiesti ebakorrektsed ja kelle kohta nende tütar (Elsa ema) ütleb, et Kaos elab Jumala kõrval ainult sel põhjusel, et ta ei suuda vanaema kõrval elada.

Kui ma olin ennast veidi kogunud, siis hakkas mulle Elsa vanaema hirmsal kombel meeldima, sest ta tegi Elsa elu põnevaks ja rääkis talle maailma kõige huvitavamaid muinasjutte. Ta jutustas kõhklejatest, keda aeti ükssarvikutega segi, sest neil oli otsmikul pidevast kokkupõrkamisest muhk. Ta rääkis inglist, kes jäi ainsana hiidlaine ajal ellu. Ta uhkeldas, kuidas ta lohedele töö leidis, sest muidu olid teised täiesti üle käte läinud ja laaberdasid linna peal. Ja tegelikult rääkis ta sellest, mis oli kõik juhtunud enne Elsa sündi, aga sellest saab Elsa aru alles siis, kui ta hakkab vanaema kirju kohale viima. Igas heas muinasjutus on (vähemalt terake) tõtt.

Peaaegu-Ärkvel-Maa kõige kõrgema mäetipu - Jutumäe - kohal pööravad enfandid kahvad kummuli ja lasevad lugudel vabalt lennata. Niimoodi leiavadki kõik muinasjutud, mille päritolu ükski keenjus ei tea, tee pärismaailma.

Püüdke mõni neist kinni!