Margareti ükssarvik

neljapäev, 7. oktoober 2021

Järgmisel päeval läksin koos ükssarvikuga jalutuskäigule. Me sahistasime lehtedes ja püüdsime neid, mis puude otsast alla liuglesid. Korjasin üles okkalise kastanimuna, eemaldasin ettevaatlikult koore ja puudutasin sisu –  see tundus sametine kui haldja nahk. 

Mulle on alati meeldinud sügis. Sügis oma uhkeldavate värvidega võtab suisa silmanägemise ära: kanarbikulilla, vahtraoraž, kasekuldne, pohlapunane... Pole midagi toredamat, kui sügislehtedes sahistada või mantlitaskud mahakukkunud kastanimune täis toppida.

Briony May Smithi raamatus "Margareti ükssarvik" on esindatud ka teised aastaajad, aga mulle jääb ta meelde eelkõige kui sügiseraamat. Just sügisel kolib väike Margaret kaugele-kaugele maamajja, mis tundub talle alguses nii suur ja tühi. Ümbruskonna mägismaal ringi jalutades... Teate, kuna see on ikkagi maailma kõige armsamate piltidega raamat, siis las ma parem näitan teile... 

Ehk siis, õitsvatel kanarbikuväljadel ringi jalutades...


 ... näeb Margaret lahkuvaid ükssarvikuid, kes sügise saabudes Ükssarvikusaarelt minema lendavad. Üks pisike varss on karjast maha jäänud ja Margaret võtab ta enda juurde koju. Väikesele ükssarvikule on küll natukene keerulisem toidu- ja joogipoolist leida, aga vanaemal on sel alal salateadmised :). Nii elabki ükssarvik Margareti pool, kuni saabub kevad.

Kevad on ilus aastaaeg, aga kui su sõbraks on ükssarvik, loodad sa, et kevad ei tulekski. Miks see nii on, seda saab lugeda ja vaadata lõputult imetleda juba raamatust. (Praegu seda postitust kirjutades on mul tunne, et ma hoian seda raamatut veel enda käes... nii sügise lõpuni :) )

P.S Napsasin pildid autori kodulehelt, kus on üleval ka joonistused tema teistest raamatutest.

Eragon

esmaspäev, 27. september 2021

Eragon pöördus Saphira poole: Sa peaksid nüüd maanduma ja end varjama. Me läheme linna.
    Topid oma nina sinna, kuhu pole tarvis. Jälle,
porises lohe hapult.
    Ma tean. Ent Bromil ja mul on mõningaid eeliseid, mida teistel pole. Me saame hakkama.
    Kui midagi peaks juhtuma, naelutan ma su oma turjale ega lase enam kunagi lahti.
    Mina armastan sind ka.

Ma küll ei tea, mida ma tegin 2005. aastal, mil Christopher Paolini "Eragon" eesti keeles välja anti, aga lugemata ta mul tookord jäi. Nüüd jõudsin ringiga tema juurde tagasi. Tutvusringkonnas on seda raamatut palju kiidetud ja kuigi ta on telliskivimõõtu, siis... nojah, kas raamatu paksus on kunagi näidanud raamatu headust?! :)

Algus oli paljutõotav: "Üks poiss... Üks lohe... Maailm täis seiklusi!". Sellised laused kohe kutsuvad lugema.  Otsemaid meenus "Sõrmuste isanda" filmist lause, mis eesti keeles on ehk midagi sellist nagu "üks sõrmus, mis valitseb neid kõiki" ("one ring to rule them all").
Edasine oli küll seikluslik, aga minu jaoks tuttavlik, veniv ja lihtne. Ärge nüüd minust valesti aru saage! Lohe Saphira ja libakass Solembum meeldisid mulle algusest peale. Väga stiilsed tegelased! Tahaks kirjutada, et armsad, aga lohe, kes oma kihvadega suudab vaenlasi tükkideks rebida, pole ometigi armas. Ega ju?! :) Pigem on põhjus selles, et olen juba varem üksjagu fantaasiakirjandust lugenud. Kui räägiti iidsest keelest, siis meenusid mulle Ursula K. Le Guini Meremaa lood. Urgalid meenutasid orkisid Tolkieni "Sõrmuste isanda" raamatutest. Ja nii edasi ja nii edasi. Samas on see ladus lugemine, mis sobib väga hästi ka noortest palju noorematele ja lugedes võib avastada, et ei tahagi seda, va telliskivi niipea käest ära panna. Lisaks, kuigi lugu on üsna sirgjooneline, võib mõnigi asi vaevama jääda. Mina tahaksin hirmsasti teada, kas minu oletused nõid Angela ennustuste kohta peavad paika. Tundub, et selleks tuleb mul vähemalt teist osa sellest neljaosalisest sarjast veel lugeda. Eks näis! :)

Sisust etteruttavalt nii palju, et see on maast nimega Alagaësia. Carvahalli lähedal elab talupoiss Eragon oma onu Garrow talus lihtsat elu. Ühel jahiretkel leiab ta imeliku sinise kivi. Poiss viib kivi koju lootuses see liha või raha vastu vahetada. Kivi millegi vastu vahetada siiski ei õnnestu ja õige pea selgub, et kivi polnudki kivi vaid hoopis lohemuna. Lihtsast talupojast Eragonist on ühtäkki saanud Loheratsanik ning ta mässitakse Impeeriumi võitlustesse ja intriigidesse. Õnneks on tal sel teekonnal abilisi.

Ja nüüd... lugema!

Raamat, mis ei tahtnud, et teda loetaks

neljapäev, 23. september 2021


"Elas kord laps, kes ei saanud magama jääda. Nõnda siis küsis laps täiskasvanult, kas too ei võiks talle mõnda raamatut ette lugeda. Ja täiskasvanu vastas: "Jah, muidugi 
võin!" Seda poleks täiskasvanu pidanud ütlema. Sellepärast, et laps oli leidnud täiesti erilise raamatu, mis ei tahtnud, et teda loetaks, ja mis tegi omalt poolt kõik, et teda ei loetaks."

Kas teie olete kokku puutunud raamatuga, mis ei taha, et teda loetaks... ma kahtlen, et teil seda juhtunud on, kui  te ei ole juhuslikult juba lugenud David Sundini samanimelist raamatut. "Raamat, mis ei tahtnud, et teda loetaks" ei ole tavaline raamat, nagu te ka ise arvata võite. Aga mida sellise raamatuga üldse peale hakata? Ega siin pole muud võimalust, kui ikkagi kaaned avada ja vaadata, mis juhtuma hakkab. 

Seda raamatut lugedes võib juhtuda, et see muutub rooliks ja te peate seda juhtima hakkama. Või tekivad sinna sellised sõnad, millest te pole kuulnudki. Näiteks sõna krabuma. Ja see on alles algus. Igatahes teeb see raamat kõik, et teda mitte mingi hinna eest enam edasi ei loetaks. Teil tekib kindlasti küsimus, et kuidas mina seda raamatut siis lugeda sain? No selle asja juures on üks väike konks, nimelt minu käes on eksemplar täiesti tavalisest raamatust, mis räägib sellest raamatust, mis ei tahtnud, et teda loetaks.  Läks vist veidi keeruliseks, aga küll te aru saate.

Igatahes minu käes olev eksemplar (raamat) on ühe tavalise raamatu kohta ikkagi täiesti eriline. Kujutluspilt sellest, millest seal kirjutatakse on täitsa tõetruu ja kohas kus, raamat hakkas aina soojemaks muutuma, tekkis endalgi paratamatult tunne, et see mu käes kohe üle kuumeneb. Sellised  on need lood selle raamatuga. Aga seda tasub kindlasti lugeda juba sellepärast, et teada saada, mis kõik juhtuda võib, kui üks raamat ei taha, et teda loetaks. Lisaks kõigele on selle raamatu kaanekujundus minu arvates just lugema kutsuv. Mulle, kelle lemmikvärviks on roheline, oli see liiga köitev, et sellest mööda vaadata.

Mõnusaid lugemuselamusi selle omamoodi raamatu seltsis !😀

Õnneliku inimese särk

neljapäev, 2. september 2021
Rahvajutud on mulle alati meeldinud. Kõige paremad on need, mille puhul ma lõppu ära ei arva. Siis jätkub õhinat ikka viimase lauseni välja.

Eks seetõttu meeldib mulle ka Piret Pääri jutustatud raamat "Õnneliku inimese särk". Alguses küll nurisesin, et raamatuga koos pole võimalik laenutada jutuvestjat Piretit ennast, aga lugedes tundus, et killuke teda oli ometigi kaasa tulnud. Üks jutt läks sujuvalt üle teiseks ja üldse olid need 21 juttu (loodetavasti loendasin õigesti) väga hästi valitud. Puhas rõõm oli neid lugeda ja kuna tegu on rahvajuttudega, siis sobivad need nii noortele kui vanadele.

Minu lemmikjutt oli surmast.  Ehk olete seda kuulnud? Kuna mul on halb mälu, siis lisan kindlasti midagi juurde või jätan ära, aga rahvajutte võibki suupäraseks seada.

Teadupoolest oli vanasti peredes palju lapsi. Oli ka ühel vaesel mehel juba mitu-mitu suud toita, aga naine sünnitas ühe veel lisaks. Polnud midagi parata, mees pidi lapsele ristivanema otsima. Vanasti oli lihtsalt nii, et igal lapsel pidi ristivanem ehk vader olema. Ilma ei sobinud! 

Majast majja käies selgus aga, et keegi ei tahtnud vastsündinule vaderiks hakata. Mehe meel läks aina nukramaks ja nukramaks. Kui ta nüüd kurvastades mööda teed kodu poole astus, juhtus talle vastu üks võõras mees. Võõras otse loomulikult päris, et mida halba on juhtunud, et vaese mehe meel nii must on. Vaene mees rääkis oma murest, mispeale kostis võõras, et kui asi on ainult selles, siis võib ta ise vaderiks hakata. Võite ette kujutada vaese mehe rõõmu!

Kui nad nüüd koos kodu poole jalutasid, tuli vaesel mehel lõpuks pähe küsida, mis võõra nimi on. "Surm olen," vastas võõras. Vaene mees kohkus küll hirmsasti ära, aga teha polnud enam midagi. Kuidas sa ikka surmale ära ütled!

Kui laps oli ristitud, ütles Surm vaesele mehele, et see ei kõlba nüüd küll kuhugi, et ta nii kehvasti elab. Hakaku arstiks! Mees oli tummaks löödud, sest ravimisest ei teadnud ta mitte kui midagi. Aga Surm rahustas teda. Piisab, kui ta tuppa astudes vaatab, kus Surm seisab. Teiste jaoks on Surm nähtamatu. Kui Surm seisab voodiotsas, kus on haige pea ehk siis päitsis, siis saab haige kindlasti terveks. Vahet pole, millega teda ravida. Seisab Surm aga seal, kus on haige jalad ehk jalutsis, siis pole samuti vaja midagi teha. Siis on kindel, et haige elupäevad on loetud. Muretseda siiski ei tasu, sest inimesed on tänulikud ka selle teadmise üle. Nii saavad nad oma viimaseid päevi paremini kasutada.
Mees tegi Surma õpetuse järgi ja sai rikaks ning üle ilma kuulsaks. Nii kuulsaks, et kui kuningas haigeks jäi, kutsuti ta ka teda ravima. Mees astus tuppa ja, oh õudust, Surm seisis voodi jalutsis. Teha polnud midagi ja tuli õukondlastele kurba uudist kuulutada. Kuningal polnud lõpuni palju jäänud. Õukondlased hakkasid muidugi paluma, et ehk saab kuninga siiski terveks ravida. Kuulsale arstile ei peaks midagi võimatu olema. Mees mõtles natuke ja...

Ja tundub, et see on kõige õigem koht, kus pooleli jätta. Raamat on olemas ja ootamas :) Head lugemist!


P.S Kunstnik Katrin Ehrlichi varblased olid väga lustlikud!