Võlukunsti tumedam pool

laupäev, 4. märts 2017
"Maailm püsib tasakaalus," jätkas Kell, "ühel pool inimlikkus, teisel võlukunst. Need kaks on olemas igas elusolendis ja ideaalses maailmas valitseks nende vahel teatav harmoonia, kumbki ei oleks teisest üle. Aga enamik maailmasid ei ole ideaalsed. Hallis Londonis – teie Londonis – muutus inimlikkus tugevaks ja võluvägi jäi nõrgaks. Mustas Londonis aga juhtus täpselt vastupidi. Inimesed ei kandnud võluväge mitte ainult oma kehades, nad lubasid selle ka oma meeltesse ja vägi allutas nad endale, põletas ära nende elud, et oma väge veelgi toita. Inimestest said selle tahtel anumad või kanalid ja nende kaudu väänutas võluvägi hetkekujud tõelisuseks, hägustas ja lõhkus piire, lõi, hävitas ja rikkus kõik ära."

Vahel juhtub nii, et mõni ärapõlatud raamat jõuab ringiga sinu juurde tagasi ja osutub ootamatult huvitavaks. Kui ma esimest korda V. E. Schwabi raamatut "Võlukunsti tumedam pool" käes hoidsin, mõtlesin esiti, et võib parema puudumisel seda lugeda, aga heites pilgu laual kõrguvatele raamatuvirnadele, mis kisendades tähelepanu nõudsid, mõtlesin ümber. Ilmselgelt ei tule sellest paremast lähema paari kuu jooksul puudust. Huvi hakkas ta mulle pakkuma alles siis, kui kirjastus üle terve Facebooki sellest raamatust rääkides pasundas, et "linna peal oli kurtmist, et ammu pole sattunud kätte ühtegi head fantaasiasarja, mida ka täiskasvanu häbi tundmata avalikes kohtades lugeda julgeks". Nonoh, millest selline praalimine!

Kuigi ma loen kõiki raamatuid avalikes kohtades ilma (vale)häbita – ei teagi, milline pikantne teos see veel on, mida häbiga loetakse – teenis selline kiitlemine oma eesmärki: võtsin raamatu ja lugesin. Lugesin suisa rõõmuga!

On neli Londonit – hall, punane, valge ja must – mida eristab inimlikkuse ja võlukunsti erinev jaotumine. Hallis Londonis, kus valitseb George III (muide, see aeg on tõepoolest olnud) on ülekaalus inimlikkus. Kasutades taskuvarga Lila Bardi sõnastust, on see igav London. Punases Londonis on inimlikkuse ja võlukunsti vahel harmoonia. Esmapilgul on see tõeline paradiis. Valges Londonis püütakse võlukunsti allutada ja kuna võluväele selline kurnamine ei meeldi, siis ta peidab end ära. Must London aga on selline paik, millest lastele räägitakse õudusjutte. Mustas Londonis võttis võlukunst võimust ja hävitas inimlikkuse, inimesed sealhulgas. Nelja maailma vahel saavad liikuda ainult antarid. Nemad edastavad sõnumeid kolme valitseja vahel. Üks neist maailmaränduritest on Kell Punasest Londonist (Mareshi impeeriumist), kes lisaks sõnumite edastamisele tegeleb... kuidas seda nüüd üteldagi... salakaubandusega? Ta toob ja vahendab esemeid erinevatest maailmadest. Ühel külaskäigul valgesse Londonisse surutakse talle pihku saadetis, millest oleks olnud targem keelduda. See toob ainult paksu pahandust... musta sealjuures ka. Etteruttavalt võin öelda, et lahendus on üllatavalt lihtne, aga tee selleni keeruline.

Mulle meeldisid maailmad rohkem kui tegelased. Kui teises peatükis kirjeldatakse Kelli naasmist Isle (halli Londoni Thames) kaldale ja lonkimist ööturul, siis mõtlesin, et sellest võiks lehekülgede kaupa lugeda, sinna võiks isegi minna. Kasvõi kohe! Ja võluvägi (Vitari) meeldis mulle ka oma otsekohesuses ja konkreetsuses: toidad mind liiga palju, siis söön su ära, jätad mu nälga, siis kaon, püüad mind allutada, lasen jalga... Tegelased jõuavad ehk rohkem armsaks ja hirmsaks saada järgmiste raamatute jooksul. Sarjas on veel kaks raamatut ja kuna kirjanik on nad juba inglise keeles valmis kirjutanud, siis peaksid nad ka eesti keeles õige pea ilmuma.

Katkendit raamatust saab lugeda siit.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar