Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani

kolmapäev, 22. märts 2017
No hea küll, siin me siis nüüd oleme, mõne minuti kaugusel ookeanist ja kooruva värvikihiga sinise ukse juures, millest vasakul on Siilipeade ja Lõvilakkade juuksurisalong. Isa ütleb: "See siin ongi," ja vaatab mu arbuusilõigusuurust supernaeratust. Ma arvan, et talle avaldab üsna sügavat muljet, et mulle need muutused nii väga meeldivad. Aga isa ei taipa ühte asja: nii naeratab poiss, kes kavatseb kõik ise korda ajada. Nii naeratab poiss, kes arvab, et tema isal on pööning ikka lõplikult segi ja ainus asi, mis tal üle jääb, on teeselda, et ta on ise samasugune.

Lara Williamsoni raamatut "Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani" on kiidetud nii siin kui seal. See on ka üks 2016. aasta Hea lasteraamatu tiitliga pärjatutest. Tuleb tunnistada, et ta ei valmistanud mulle pettumust. Lootsin küll midagi fantastilist – no tõepoolest, pealkiri kutsub ometigi tugitoolis ookeanile seilama! –, aga selles väikese nihkega tavaeluski oli  on nii palju maagilist, et leidsin ennast pärast raamatu lugemist origamikurgi voltimas, et minugi soov täituks. (Loodetavasti ei pane keegi tööl tähele, et ma osa värvilisest paberist sisse vehkisin)

Alguses on kõik üsna segane. No olgu, võib-olla on lõpus ka segast, sest kui sul on vennaks seitsmeaastane teolausujast Billy, kelle loogika on nii tobe, et siga ka ei söö, siis ei saagi kõik kõigile selgeks. Ütleme siis, et alguses on kõik segasem.
Kümneaastane Becket Rumsey elab koos oma venna ja kalakaubiku juhist isa Stepheniga Honeydown Hillis, kuni ühel öösel jätavad nad kõik maha, et ennast sisse seada Edenis. Isa ei selgita seda ülepeakaela kolimist ja esmajoones ei räägi ta sellest, miks Pearl maha jäeti. Pearl oli isa pruut ning mõlemad vennad olid temasse väga kiindunud. Ta oli neile ema eest, sest nende päris ema on surnud.
Kuna asi tundub kahtlane ja isa oleks justkui sooja saiaga pähe saanud, siis asutatakse NUHK (Nõutavad Uurimised Hästi Kiiresti), et isa ja Pearl uuesti kokku viia. Samal ajal püüab Beckett leida viise oma päris emaga hüvasti jätmiseks... kuni ta viimaks mõistab, et seda polegi vaja teha.

Jutt on mõnusalt lobe ja lugedes saate omajagu uusi teadmisi haigustest, rääkivatest tigudest ning kurgede müütilisest tähendusest. Ibiza-memm meeldis mulle ka!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar