Peotäis tähti

neljapäev, 16. veebruar 2017
30.6
/.../ Täna läksid naabrid omavahel tülli. Josef lõi jalgpalli mängides ühe naabrinaise aknaruudu katki. Lillemüüja Nuri naine sõimas teda ja ta peret. Juba paari minuti pärast tülitsesid kõik naabrinaised kõikvõimalike asjade pärast, aknaklaas oli ammu unustatud. Tund aega hiljem istusid kõik minu ema juures ja jõid üksmeelselt kohvi.

Kui ma olen vahel pettunud, et mõni raamat pole üldse selline, nagu ma ootasin ja salamisi lootsin, olen tihti ka rõõmsalt üllatunud, et mõni raamat on palju parem, kui ma arvata oskasin. Saksa-süüria jutuvestja Rafik Schami "Peotäis tähti" on üks neist viimastest.

Lugu kannab meid nii enam-vähem kolme kümnendi tagusesse Damaskusesse Süürias. 14-aastane poiss, kelle nimi jääbki saladuseks, kirjutab kolme aasta vältel päevikusse olulisemaid seiku oma elust ja kirjeldab värvikalt tollast Damaskust. Nii saab lugeda sellest, kuidas tema pagarist isa päevast päeva tööd rügab (pagaril pole aastas mitte ühtegi vaba päeva) ja tema seetõtu koolis enam käia ei saa, kuidas ta araabia keele õpetaja Katibi õhutusel oma luuletused kirjastajale saadab, kuidas oma sõprade Mahmudi ja Josefiga Musta Käe bande loob ja oma linnaosa spioonidele alles näitab ja kuidas onu Salimi tarkussõnad ja jutud tema elule helgemaid toone annavad. Selle taustal vahetub üks riigikord teisega, inimesi vahistatakse ja kuulatakse üle ja turistide ees poetakse nahast välja. Pole halba ilma heata. Kõik kasvab, välja arvatud katastroof. Tema on sündides kõige suurem ning kahaneb seejärel päev-päevalt.

See võiks olla sünge raamat, aga on hoopis elujaatav, muigamapanev ja täis Araabia tarkust. Minu lemmiklugu oli see, mille hull kirjutas minategelasele kuues keeles ja viimane pidi selle tõlkimisega veidi aega maadlema. Kahjuks on lugu liiga pikk, et seda siin ära tuua. Eks loete ise raamatust! :)

Raamatu toimetaja on teosest kirjutanud Õpetajate Lehes.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar