Kasside salajane pagaritöökoda

kolmapäev, 11. jaanuar 2017
... kõik tahtsid hoopis Kirbu ja Wilburi saiu ning kringleid, sest need olid põnevad, maitsvad ja ilusad. "Kuidas nad julgevad, need tattninad, need täisabad! Minu sepik valitses seda linna, aga nüüd on kõik järsku hullud nende imelike käkkide järele! Ega midagi –tuleb näidata, kellel siin valjem nurr on!" kähises kõuts ja kohendas oma vanu teibitud sanga ja paksu klaasiga prille, mille oli kunagi mere äärest leidnud.

 Vahel vaatad mõne raamatu kaant ja mõtled: "Vauuuu!". Siis vaatad raamatu sisse ja mõtled... Teate, siis vist ei mõtlegi enam midagi. Hoopis lased silmadel puhata piltide tuhandel pisiasjal.

Oleks asjatu salata, et hakkasin lugema Helen Läksi raamatut "Kasside salajane pagaritöökoda", sest Regina Lukk-Toomepere värviküllased pildid tegid mu ära. See oli armastus esimesest silmapilgust.
Siiski, samamoodi tuleb tunnistada, et mulle meeldis lugu ka. Mulle meeldis lugu väga, sest see oli armas ja lennukas. Kujutlusvõime lehvitas vabalt tiibu. Sellest on muidugi alati kahju, et lõpp nii ruttu tuleb, aga võib-olla nii peabki olema. Head asja ei tohigi korraga liiga palju saada.

Tallinn on kirju ja kirev linn (märkus: piltidel kohe eriti kirju) ja nagu igas linnas on sealgi salajasi soppe, millest mitte ühelgi inimesel pole aimu. Sealt võib leida nii hiirte hotelle kui vareste vanakraamiturge. Selles valguses ei tundu üldse kentsakas, et ühe kahekorruselise sinise puumaja kaks kassi Kirp ja Wilbur otsustavad käpad jahuseks teha ja avada oma pagaritöökoja. Asja tuleb muidugi salajas hoida, et nende inimesed haisu lõhna ninna ei saaks.
Kuidas nende salajasel pagaritöökojal läks... seda saab lugeda raamatust! :)

Hoiatus: lugedes võib tekkida isu kaktusekakkude järele!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar