Challengeri sügavik

neljapäev, 19. jaanuar 2017
"Mis lahti on? Ma tõmblen Ameerika raudteel tagumises vagunis tõusu harjal, minust eelmised on end juba gravitatsiooni meelevalda andnud. Ma kuulen neid kiljumas ja tean, et mu enda karje on vaid sekundite kaugusel. Ma olen hetkes, kui kuulete lennuki teliku kriginat maad puudutamas. Veel enne seda hetke, kui teie mõistus ütleb teile, et see on kõigest telik. Ma hüppan kaljult alla ja avastan, et ma oskan lennata... ja taipan siis, et pole kuhugi maanduda. Mitte kunagi. Vaat see on lahti."

Mul on (kõhukamaid) raamatuid lugedes 50 lehekülje reegel. See tähendab, et ma loen alguses poolsada lehekülge (51. leheküljele on löödud teine raamatukogu tempel) ja siis otsustan, kas edasi üldse tasub lugeda või mitte. Seda reeglit järgides oleksin ma Neal Shustermani raamatu "Challengeri sügavik" pooleli jätnud. Küll on hea, et mulle meeldib erandeid teha! :) Alles poole raamatu peal hakkasid minategelase kaks maailma üksteise poole küünitama (papagoist, kõik algab papagoist), sulandusid lõpuks kokku ja minu üllatuseks oli ühes neist juba peidetult kohe alguses olemas teise tulevik.

Alguses on tavaline 15-aastane poiss Caden, kes armastab joonistada ja saab kõigiga hästi läbi. Siis hakkab tema reaalsus muutuma, nihkub paigast. Tulevad hääled, peidetud sõnumid, ohtlikud ended, rahutud kõndimised... ja need teised maailmad. Valgest Plastmassist Köök on üks neist, aga peamine on laev. Laeva juhib ühesilmne kapten oma ühesilmse papagoiga ja see seilab Challengeri sügaviku suunas. Laeval võib kõike juhtuda, seal pole midagi mõistetavat ega etteaimatavat. "Põletage kõik oma sillad," kõmistab kapten. "Eelistavalt enne ületamist."

Alguses meenus sellise seotud seosetusega Artur Alliksaare luule. Mõte on sügaval, vähemalt 10,9 km sügavusel merepõhjas, aga lugedes mitte mingeid tundmusi ei teki. Alles poole peal, mil kõik sai selgemaks, sain ma aru, et see raamat on päris hea. Tuli temaga ainult kannatlik olla. See on üks parimaid vaatepunkte vaimuhaigustele (või siis vaimu haigustele).

Don Quijote – kuulus kirjanduslik skisofreenik – võitles tuuleveskitega. Inimesed arvavad, et ta nägi neid vaadates hiiglasi, aga need meie hulgast, kes on seal viibinud, teavad tõde. Ta nägi tuuleveskeid nagu iga teine, aga ta uskus, et need on hiiglased. Kõige hirmsam asi kõigest on see, kui sa ei tea, mida sa korraga uskuma võid hakata. 

Raamatu esimesi peatükke saab lugeda kirjastuse Tänapäev kodulehel.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar