Piruka magus põhi

teisipäev, 27. detsember 2016
Ilma surnud meheta oli kurgipeenar kummaliselt igav; see polnud midagi muud kui lapp rohelisi lehti, mille hulgas siin-seal mõni murdunud vars ja miski, mis nägi kahtlaselt välja nagu kannaga veetud vagu.
 
Kui ma olin Alan Bradley raamatuga "Piruka magus põhi" ühele poole saanud, lugesin Tartu linnaraamatukogu (hellitavalt: Lutsu) kirjandusveebist, et Tiina Tariku arvates oli see aasta kõige armsam raamat. Nõustun teatud mööndustega, sest peategelane 11-aastane Flavia de Luce on armas tõepoolest: armsalt hull(julge). Millise omadussõnaga muidu kirjeldada tüdrukut, kes leiab kurgipeenrast sureva mehe ja peab seda kõike väga põnevaks?! Arusaadav, et see teeb inspektor Hewitti vääääga murelikuks.

Mulle on alati meeldinud klassikaliste krimkade puhul, et nad ei ole ei laste, noorte ega täiskasvanute raamatud. Nad on lihtsalt raamatud: põnevad, otsekohesed, liigsete kirjelduste ja tundepalanguteta. "Piruka magus põhi" on üks selliseid raamatuid. Kirjeldamisega on küll vahel liiga hoogu mindud ja nn kultuurilised vihjed tekitasid kerge aga kiiresti mööduva peavalu, kuid muidu oli kõik nii nagu olema peab: laip (mürgitamine, mis muud!), mustad teod minevikus, mitu kahtlusalust ja isehakanud uurija, kes kohe peab oma nina igale poole toppima. Kuna Horace Bonepenny otsustab surra just perekond De Luce maamõisa kurgipeenras, siis otse loomulikult asub asja uurima noorim peretütar Flavia. Saati, kui peamiseks kahtlusaluseks on tema isa.

Alguses oli lugemine tsipa aeglane, aga üsna varsti olin sõbrunenud Flavia maailmaga, kuhu kuulusid keemilised katsed (mürgid, mis muud!),  mõõduvõtmised õdedega, Gladysega mööda maanteed tuhisemine (Gladys on jalgratas) ja sel korral ka postmarkide ajalugu. Ma siiski tunnistan, et olin väheke pettunud, et mõrvariks ei osutunudki raamatukoguhoidja preili Mountjoy. Tema, kes oli välispidiselt sõbralik, kuid sisemiselt puhas õelus ise ja kelle puhul külaelanikud pidasid siiani palvuseid, et ta pensionilt tagasi ei tuleks. Võib-olla tema tähetund alles tuleb...

Seniajani on Flave de Luce müsteeriumeid ilmunud seitse. Eesti keelde tõlkimisel on jõutud teiseni – "Mõrv ei ole lapsemäng" – ja see tähendab, et lugemine ei saagi otsa. Ei saaks muidugi! :)

0 köhatus(t):

Postita kommentaar