Julia haihtub

laupäev, 3. detsember 2016
One particular skill has always been mine. I don´t know what to call it, except to say that I have the ability to be unseen. It´s not invisibility or anything so absolute – this I learned from hard experience when I was a child. But there is a space I can step into, a space between being myself in the world and I know not what, where people´s eyes simply pass over me, as if I were a piece of furniture so ordinary they barely take it in. Since I got the hang of doing it on purpose, only one person has been able to see me when I did not intend her to.

Mõned raamatud meeldivad meile (kõigile) rohkem kui teised. Näiteks võis Pille mulle lõputult rääkida "Rubiinpunasest". Mina tihti eriti nauditavatest lugemistest, nii uskumatu ja veider kui see ka ei tundu, lihtsalt ei kirjuta. Sõnu tuleb puudu ja kuna kirjutades ei saa kätega vehkida ja rääkimisega kaasnevat õhinat edasi anda, siis jätan asja katki. Vahel teen erandi, seega võtke teatavaks, et Catherine Egani raamat "Julia vanishes" ("Julia haihtus") meeldis mulle kohutaval kombel. Kuuldavasti (loetavasti?) on see triloogia esimene raamat, seega on vähemalt minu ootused kõrgele küünitamas. Ma ei teagi, kas on keskaegse värvinguga maailmad mulle ajapikku koduseks muutunud, külmetushaigus oli mu leplikuks muutnud või mulle meeldivad söekad ja kangekaelsed naispeategelased (seda kohe kindlasti!), aga lugedes sulandusin märkamatult raamatusse, haihtusin ridade vahele kõndimaks mööda Spira linna (Spira City) öiseid lumiseid tänavaid ja seilamaks väikest punnpõskset Theod päästma.

Julial on anne jääda märkamatuks ning spioon ja varas olles on sellest kuhjaga kasu. Ta elab juba aastaid koos oma venna Dekiga Spiras oma tööandja Esme juures, sest nende ema uputati nõiana Syne jõkke. Kuigi igasugune nõiakunst on keelatud ja nõidu näidatakse kui hirmsaid inimesi, siis Julia mäletab oma ema... heana.
Tellimustööna peab tüdruk teenijannaks maskeerituna nuuskima preili Ochi majas ja koguma teavet sealsete asukate kohta. Kuigi nii öösel keldrikorrusel ulguv külaline ja professori imelikud saadetised peaksid tellijale piisavalt huvi pakkuma, tahab ta hoopis midagi muud... midagi, mida Julia võib-olla ei tahagi talle tuua.
Ah, õige, samal ajal paneb keegi linnas toime mõrvu, mis tunduvad olevat seotud preili Ochiga. Selles valguses ei tundu Julia töö just kõige turvalisem, saati kui selgub, et preili Och ei andesta reetmist.

Lõpp küll hakkas tsipa ära vajuma – kontide ragistamine pole minu jaoks –, aga jalutuskäik viimastel lehekülgedel lõi pea mõnusalt klaariks.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar