Mina olen Surm

reede, 18. november 2016
"Noortega on ikka keeruline!" teatas Salme ja asetas Roometi kohvikruusi peeglilauale, ulatades poisile võileiva. "Teil on kogu aeg kas pea pilvedes või maailm hukas ja vahel ka mõlemat korraga. Võta see võileib vähemalt kaasa ja söö tee peal, kui kodus ei suuda."
"Tänud!" teatas Roomet lakooniliselt, võttis ampsu ja rüüpas ühe hiiglasliku sõõmu kohvi peale. "Aga ma pean nüüd minema." Veel üks lonks kohvi ja läinud ta oligi.

November on raskemeelsuse kuu. Soojus on läinud, aga lumi pole (tavaliselt) veel tulnud. Samas ei saa öelda, et november oleks täitsa nõme, sest lisaks hallusele, vihmale, porile, lopale, kottpimedusele...(võid nimekirja ise jätkata!) leidub seal ka PÖFFi hundi ulgu, hubaseid köögivestlusi, kakaomekkimist ja häid raamatuid, mille abil igapäevahallusest kaugele purjetada.

Ei teagi, miks ma sel juhul Mairi Lauriku raamatut "Mina olen Surm" lugema hakkasin. Pealkiri kõlab ometigi nii... raskemeelselt. Mis sellest, et sisu hoopis teisest mastist on! Võib-olla meenus mulle see tore vikatimees Terry Pratchetti Kettamaailmast ja need ajad, mil raamatupoes Kettamaailma raamatuid lapates püüdsin leida endale sellist, kus on Surmast võimalikult palju juttu (selgitus: kuna Surm rääkis suurtähtedega, siis oli otsimine üsna hõlbus).

Roomet pole muidugi see tore kassisõbrast musta mantliga luukere Terry Pratchetti raamatutest. Tema on luust ja lihast inimene, põhikooli lõpetanud poiss, kes näeb teiste elusid ja aimab hääbumist. Koolikiusamise pärast on ta kolinud Lihulast Viljandisse vanatädi Salme juurde. Alguses tundub uues kohas kõik hästi minevat – õppimine sujub, klassikaaslased on toredad, üks tüdruk muutub talle eriti armsaks – aga vanadel jamadel ja hirmudel on harjumus uuesti pinnale kerkida. Ei ole kerge olla Surm.

Tekst oli mõnusalt ladus ja sisukas. Mulle meeldis, et surmast oli tavapärasest erinevama vaatenurga alt kirjutatud ja otse loomulikult meeldis mulle, et tegevus toimus armsas väikeses Viljandi linnas. Lühidalt: ei mingit ülemäärast nuttu ega hala, vaid tõeliselt nauditav novembrikuine lugemine!

Raamatu esimese peatükiga saab tutvuda kirjastuse Tänapäev lehel ja autori enda mõtteid lugeda tema blogist.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar