Minu õnnelik elu

esmaspäev, 3. oktoober 2016
"Ma olen nii õnnelik, et ei suuda kuidagi uinuda," kurtis Dora.
"Ma tean üht nippi," teatas isa. "Kui hakkad lambaid lugema..."
"Ei, mitte lambaid!" oigas Dora. "See on igav."
"Loe siis arve tagurpidi," soovitas isa. "Hakka kahekümnest pihta ja loe tagurpidi!"
"20, 19, 18..." loendas Dora, kuid ka see ei aidanud. Kui Dora oli 17-ni jõudnud, tuli talle meelde üks teine nipp, mille õpetas talle nõbu Roseanna.
Tuleb panna silmad kinni ja teeselda, et magad. Siis võib juhtuda, et jääd ka päriselt magama. 

Vahepeal jätan ma mõnest loetud raamatust kirjutamata. Põhjuseks võib olla puhtakujuline laiskus (variant A), soov kohe uue raamatu lugemisega alustada (variant A asjalikumas vormis) või tundub, et kõik on juba nagunii seda raamatut lugenud ja sellest pole enam mõtet rääkida (variant A väga ilusas sõnastuses).
Nii tundub mulle, et kõik on juba lugenud ja vaadanud Rose Lagercrantzi ja Eva Erikssoni raamatut "Minu õnnelik elu". Kui mitte seda, siis olete ehk lugenud selle järgesid: "Mu süda hõiskab ja naerab" ja "Kui ma olin õnnelik". Pole ometi võimalik, et te ei ole nii toredat raamatut lugenud!

"Minu õnnelik elu" oli tõeliselt südamlik, aus ja tiivustav lugu väikesest Dorast, kes püüab enne uinumist kokku lugeda kõiki neid kordi, mil ta on olnud õnnelik. Neid ei ole üldse vähe! Sõrmedest ja varvastest tuleb lugemisel puudu ning vahepeal läheb järg sassi. Kõige õnnelikum oli ta siis, kui ta kooli läks ja seal endale sõbra leidis. Sellise sõbra, kes armastas nagu tema päikeseloojanguid, lõputult kiikuda, näkileibu, Ööklubi teha, merisigade eest hoolitseda... Jõuluvaheajalt tulles saab Dora aga teada midagi, mis muudab ta õnnetuks ja talle ei paku enam miski lõbu.

Vabandust, aga nüüd peate küll ise raamatust lugema, mis edasi juhtus :)

P.S Mulle meeldib pildiliste raamatute juures alati see, et kuigi pilt annab edasi sõnades kirjutatut, on seal alati palju rohkem.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar