Kõigi annetega tüdruk

neljapäev, 22. september 2016
"It's more than twenty years on and still nothing grows here, not even the hardiest and most bad-ass of weeds. Nature's way of saying she's not stupid enough to be caught like that twice ever.
Parks hears the kid asking Justineau what happened here. Justineau makes heavy weather of the question, even though it's an easy one. We couldn't kill the hungries, so we killed ourselves. That was always our favourite party trick.
The burn shadow goes on for mile after mile, opressing their spirits and draining their stamina. /.../"

Mõne raamatu üle võibki mõtlema jääda. Lõpetasin M.R. Carey  raamatu "The girl with all the gifts" – pealkirja võib tõlkida nii "Kõigi annetega tüdruk" kui ka "Kõigi andidega tüdruk" – juba paar nädalat tagasi, aga ikka veel logistab lugu mu mõttesahtlite kallal.

Valisin ta üsna lihtsal põhjusel: raamatu põhjal vändatud filmi treiler tundus põnev. Mõelda vaid, vampiirid on aupaistest põrmu lükatud ja nüüd tuleb tegemist teha hoopis zombilaadsete olenditega! "Põnev-põnev!" hüüdsin ma rõõmsalt, sest pole midagi paremat kui üks korralik madin pika ja läila kudrutamise asemel, ja valik oligi tehtud.

Raamat oli põnev, ei saa kurta, aga lisaks sellele kihiline nagu sibul. Surmav seenviirus (Ophiocordyceps unilateralis) ja sellesse nakatanud näljased (hungries)  oli ainult pealmine kiht. Selle all oli siiruviiruliselt lähedusest ja inimlikkusest, sekka tsipa teaduslikkust ja kõige all oli peidus lugu Kreeka mütoloogia tegelasest Pandorast, kõigilt ande saanust.
Lisaks meeldis mulle loo põhjalikkus ja see, et sündmusi oli vaadatud läbi erinevate tegelaste silmade.

Kui te nüüd millestki aru ei saa ning minu jutt tundus hämusena, siis eks nii juhtubki, kui pole ise raamatut lugenud :).

Melanie, kes soovib, et ta nimi oleks hoopis Pandora, elab pisikeses kongis. Igal hommikul aheldavad sõjaväelased ta ratastooli ja ta viiakse klassiruumi teiste laste juurde, kes samamoodi istuvad ratastooli aheldatuna ning kuulavad õpetajate juttu. Vahel tuleb mõni laps juurde, kes ei oska alguses isegi rääkida. Vahel viiakse mõni laps ära ja ta ei tule mitte kunagi tagasi. Melanie ei julge isegi küsida, mis nendest sai. Tüdruku teadmised põhinevad klassiruumis kuuldul. Kõige rohkem meeldivad talle preili Justineau tunnid: seal kirjutavad nad lugusid ja õpetaja loeb neile raamatuid ette.
Ühel päeval viiakse ta doktor Caldwelli laborisse ja sealt alguse saanud sündmuste jadas saab Melanie teada, et maailm pole üldse (enam) selline, nagu talle tundides räägiti ja ka tema ise pole see, kes ta arvas end olevat.

Kui ma raamatu lugemise lõpetasin, siis ma hakkasin mõtlema, et kirjanikust oli kena vanale loole (st Pandora loole) vihjates see teistmoodi lõpetada. Kuigi Melanie võis lõpus maailmasse tuua kurjuse, tõi ta sellega koos ka lootuse. Lootuse, mille müüdi-Pandora ise laekasse lõksu jättis.

P.S Film peaks Eestis kinolinadele jõudma 30.septembril. Kuna kuulu järgi on lõpp teistsugune, siis lähen seda kindlasti kaema.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar