Muuseumi saladus

pühapäev, 7. august 2016
Tom avas silmad ja sulges need pimestava valguse ees kohe uuesti. Hetkeks mõtles ta, et on koju jõudnud. Oli suvine varahommik ja päike paistis ta magamistoa pooleldi eest tõmmatud kardinate vahelt sisse. Maja oli ikka veel vaikne ja väljas siristas ja säutsus tuhatkond lindu... Tom haigutas ja püüdis nähtud unenägu meelde tuletada. Ta oli istunud soojalt sisse mähituna suure, tohututel ookeanilainetel aeglaselt kõikuva laeva tekil, kuulates kajakate kisa ja inimeste naeru. Tumedapäine noormees oli istunud tema kõrval ja lugenud ette kõige vahvamaid lugusid, millele ei paistnud lõppu tulevat... Tom avas uuesti silmad ja taipas oma eksitust. Ta polnud ei laeval ega oma magamistoas. Ta.../.../

Enne suve algust tuli üks naerusuine lugeja minu juurde, kuhi raamatuid süles. Olles asetanud need mütsatusega minu lauale teatas ta rõõmsalt: "Pole paremat aega lugemiseks kui seda on suvi!". "Eks see sõltub suvest!" vastasin mina, mispeale vaatasime mõlemad mõtlikult aknast välja, kus kallas nagu oavarrest ja ütlesime kui ühest suust: "Sellel suvel saab väga palju lugeda!"

Kuigi ilm on olnud rohkem kui lugemist soosiv, pole minul olnud selleks eriti mahti. Ei maksa siin midagi ahhetada ja silmi pööritada: keegi peab ometigi seenel käima, mustikaid noppima, silopallide peal istudes pilvi imetlema ja natukene ringi rändama. Ma veel ei oska selle kõige kõrvalt ka ühe silmaga raamatut lugeda.

Muretsemiseks pole siiski põhjust. Tavaliselt õhtul me raamatuga siiski leiame teineteist. Kasvõi lühikeseks viivuks, aga vahel piisab sellestki, et lasta mõttel mööda loo radasid viisi vilistades lõpmatuse poole lonkida.

Viimati rändasin koos 11-aastase kleenukese Tom Scatterhorniga raamatus "Muuseumi saladus" (autoriks Henry Chancellor). Tomi isa Sam oli putukaid uurides läinud Mongooliasse ja kuna temast polnud tükk aega kippu ega kõppu kuulda olnud, siis otsustas Tomi ema talle sinna pärapõrgusse järgi sõita. Hulludel peab ikka silma peal hoidma. Tom saadetakse Dragonporti onu Josi ja tädi Melba juurde, kes hoolitsevad Scatterhorni (zooloogia)muuseumi eest. Muuseum on vana ja räämas: loomatopised on tolmused ja kulunud, aknad katki, ruumid hämarad... Mitte midagi pole säilinud hiilgusest, mis oli majal, kui Henry Scatterhorn selle topisevalmistaja August Catcheri abil avas! Kord kuus võib sinna poolkogemata juhtuda mõni külastaja, aga olles ruumile korra pilgu heitnud, pageb ta sealt tuhatnelja.
Ühel päeval ilmub linnakesse peruulane don Gervase Askary, kes väidab end olevat Catcherite sugulane, ning soovib muuseumi ära osta. Tomi arvates on mees kahtlane, aga asja uurides selgub, et lisaks sellele, et don Gervase pole see, kellena end esitleb, on muuseumis palju rohkem elu, kui oleks võinud oodata. Palju-palju rohkem!

 Rohkem polegi lisada. Mammut päästab galantselt jäält inimesi, pesukorv on uks teise maailma, saatust muuta ei saa ja... nojah,  ajas tahaks rännata meist arvatavasti igaüks.

"/.../ Ma pole küll miski filosoof, aga mina näen asja sedaviisi, et aeg ei ole lame pind. See ei saa nii olla. See on pigem nagu... mitu miljonit paberitükki, mis on kihtidena suureks palliks kokku surutud. Täna, homme, sada aastat tagasi, möödunud nädal – viimane kui üks päev, mis kunagi on olnud või kunagi tuleb, on seal koos, üksteise kõrval. Nad kõik on ühel ja samal ajal olemas, lihtsalt sa ei näe teisi. Ja nende paberitükkide vahelt leiaksid sa kindlasti pragusid ja õnarusi, kasvõi murdekohti, kus üks maailm teisega kokku puutub. Ma oletan, et sellisest kohast sa kukkusidki läbi./.../"

Sissejuhatust (ehk proloogi) saab lugeda kirjastuse Tiritamm kodulehel.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar