Suur sõnadevabrik

reede, 10. juuni 2016
Vahepeal on mul tunne, et ma olen nagu Roald Dahli tegelane Suur Sõbralik Hiiglane (SSH), kes püüab lõputul väljal õhtuti liblikavõrguga unenägusid. Ainult et unenägude asemel on jutud ja välja asemel raamatukogu oma pikkade riiuliridadega.

Raamatukogu on kusjuures osutunud väga heaks jahimaaks: saak on olnud rikkalik. Ei jõua ära kiita nende lugude hõrkust, mille ma olen kinni püüdnud. Üks oli parem kui teine ja kolmas, see oli üle kõige. Loed nad küll päeva-paariga läbi, aga järelmaiku tunned nädalaid. Ei eksi need, kes ütlevad, et nad rändavad lugedes. Mida kõike ma olen kogenud ja näinud sel viisil!

Nüüd näitan teile oma viimast saaki. No vaadake teda vaid:


Agnès de Lestrade kirjutatud ja Valeria Docampo joonistatud "Suur sõnadevabrik" ilmus eesti keeles juba 2011. aastal ja valiti Lastekaitse Liidu poolt üheks aasta parimaks lasteraamatuks. Mina kohtusin temaga alles selle aasta kevadel ühel raamatulaadal ja see oli armastus esimesest silmapilgust. Teisiti polnud lihtsalt võimalik, sest eriline lugu ja huvitavad pildid kutsusid lugema ja vaatama, üle lugema ja üle vaatama.

Ühel imelikul maal asub suur sõnadevabrik, mis tossab päevad ja ööd läbi ning toodab sõnu. Kindlasti te küsite, milleks sellist veidrat vabrikut vaja on, kui kõik nagunii räägivad, aga vat sellel imelikul maal inimesed justnimelt EI räägi. Nemad saavad rääkida alles siis, kui nad on ostnud posu sõnu ja need alla neelanud.


Igal sõnal on erinev hind. Need kõige-kõige ilusamad on ka kõige kallimad ja neid saavad endale lubada vaid kõige rikkamad. Vaesed sobravad prügikastides, et sealt midagi leida...


... aga seal on ainult selliseid tobedaid sõnajääke nagu "kitsepabulad", millega pole midagi peale hakata.

Väike Villem ei ole rikas. Tema peab sõnu igalt poolt kokku kraapima ja õhust õngitsema, et üldse midagi öelda. Öelda samas on hirmsasti vaja, sest talle meeldib kaunis Silvia.

Silvia meeldib ka rikkale Oskarile, kellel on kasutada kõik maailma sõnad. Oskari vanemad on rikkad ja nende poeg saab armastust avaldada pikkade lausetega. Oskar ei naerata ega vaiki, Oskar räägib. Villem võtab siiski julguse kokku ja ütleb Silviale oma kolm sõna. Ta ütleb need kolm sõna, mida ta on tema jaoks pikalt hoidnud ja need veerevad nagu kalliskivid Silvia poole.

Seda juttu lugedes ja vaadates jäin ma pikalt mõtlema, kas sõnu ongi alati vaja. Kõige olulisemad asjad öeldakse vaikides.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar