Kääbik

pühapäev, 17. jaanuar 2016
"Mõelda vaid, et homme on esimene juuni!" torises Bilbo teiste sabas mööda väga mudast rada solberdades. Teeaeg oli möödas; vihma kallas kui oavarrest, nagu seda juba terve päeva oli kallanud; kapuutsilt tilkus vett silma, mantel oli läbi vettinud, poni oli väsinud ja komistas kividel; kaaslased olid liiga pahurad, et vestelda. "Ja ma olen kindel, et vihm on ka kõik tagavarariided ja toidukotid läbi leotanud," mõtles Bilbo. "Tont võtku murdvargusi ja kõike, mis nendega kaasas käib! Oleksin ma ometi kodus, oma armsas urus tule ääres, ja teekann hakkaks parajasti laulma!" See ei jäänud tal viimaseks niisuguseks sooviks!

Eksivad need, kes ütlevad, et raamatud on liiga kallid. Vale puha! Vanad raamatud on näiteks liigagi odavad. Kasutatud raamatute müükidel pean ma ennas alati tagasi hoidma ja endale meenutama, et ostuga ei anta kaasa ühte kõrget ja toekat riiulit. See tuleb kahjuks endal ise muretseda.
Selline asjalik mõte hoiab küll ära suurema kahju – raamatute arutu kokkuostmise – aga mõni köide on sellest hoolimata nii köitev, et teda ei saa maha jätta. Ta tükib vägisi mulle koju.

Nüüd peaks olema kõigil selge, kuidas ma sain endale J.R.R. Tolkieni raamatu "Kääbik ehk Sinna ja tagasi". Alguses, andku ta mulle andeks, kaotasin peale ostmist ta vastu huvi. Selline ma juba olen! Jõulude ajal juhtusin aga vaatama samanimelist filmi (täpsemalt selle teist osa) ja mind hakkas kangesti huvitama, kas raamat on samasugune. Ei olnud, filmi sisu oli raamatu kõrval üsna sossa-possa :).

Ma arvan, et Tolkienist (hääldus "tolkiin") on kõik kuulnud. Kui ka selle inglise kirjaniku nimi võõras tundub, siis "Sõrmuste isanda" või "Kääbiku" filmid tulevad kindlasti tuttavad ette. Võib-olla sattusite nagu minagi armsast Gollumist (raamatus Guglunk) vaimustusse. Kui nüüd keegi ikka pead raputab ja mitte millestki aru ei saa, siis...

... siis soovitan endale muretseda "Kääbik".
Oma eakusest hoolimata (esmakordselt välja antud 1937. aastal), pole ta oma muhedust ja lahedust kaotanud. "Kääbikuga" algab üks pikk ja seikluslik lugu, mis sellest, et kääbikud loomu poolest pole seiklejad. Seiklemine on täiesti ebakääbiklik ja nende rahva seas suisa põlu all. Nii ei ole ka Bilbo Baggings mingisugustest sekeldustest ja rännakutest huvitatud. Kui võlur Gandalf tema uru juurde vastava ettepanekuga tuleb, siis saadab ta viimase pikalt. Gandalf aga, et sa teaksid, on väga nutikas ja enne kui kääbik õieti aru saab, on ta juba osa päkapikkude salgast, mis suundub Üksildase mäe juurde lohe Smaugilt varandust tagasi näppama. No tõepoolest, Bilbole isegi ei meeldi päkapikud, sest nad lärmavad kogu aeg, mõtlevad ainult kullast ja ei ole just kõige usaldusväärsemad tegelased!

Teekonnal ajab üks häda teist taga: mäehiiud võtavad nad vangi, trollid ründavad, Sünklaanes varitsevad hiidämblikud, haldjad pole kõige heatahtlikumad ja mäe juurde jõudes selgub, et päkapikkudel pole õrna aimugi, kuidas nad oma vana kadunud varanduse Smaugi käest tagasi saavad. Enamasti on Bilbo see, kes nad hädast välja aitab. Mis sellest, et mingid sõjad ja varandused teda üldse ei huvita. Tema tahaks lihtsalt mugavalt elada.

Korraga tajus Bilbo, et ta pole mitte ainult väsinud, vaid ka hirmus näljane.
"Keskhommik paistab käes olevat," ütles ta, "ja ma arvan, et oleks enam-vähem õige aeg pruukosti võtta – kui meil peaks mingit pruukosti olema. Aga mulle tundub, et Smaugi paraadukseesine ei ole söömaajaks just kõige ohutum koht. Lähme kuhugigi, kus saaksime natuke aega rahus istuda."

See on üks tore raamat mõnusast ja muhedast kangelaslikkusest.
 

0 köhatus(t):

Postita kommentaar