Ella ja rokkstaar

kolmapäev, 27. jaanuar 2016
Peale selle, et me olime rokk, olime me selgelt ka punk.
Kui me lõpetasime, jäi nii vaikseks, et kõrvus vilistas.
"Noh?" küsis Tuukka.
"Päris kõva lärm," arvas hallipäine mees.
"Mulle tuli lapsepõlv meelde. Ma elasin lammutustöökoja kõrval," meenutas naine.
"Teid oodatakse juba kindlasti koju," arvas mees, kes kandis ülikonda ja lipsu.
Meil muidugi kihvatas. Žürii oli meie meelest õel ja ülekohtune. Ja pealegi veel rumal.

Ma usun, et neljandaks Ella raamatuks peaks olema juba kõigil selge, millega tegu on. Õudus, see on täielik õudus! Neid on seitse, nad käivad teises klassis ja suudavad isegi kõige rahulikuma inimese närvid krussi keerata. Olgu, kui varem mulle tundus, et lapsed on hullud ja õpetaja täie mõistuse juures, siis nüüd on asjalood muutunud: õpetaja on püstihull ja lapsed üsna normaalsed...

Ella lood on minu hea tuju raamatud. Siis kui ei tea, kas tänavatel peaks uisutama või ujuma ja kui maailm tundub kohutavalt keeruline, siis on hea teada saada, et tegelikult on kõik imelihtne. Laevu saab sadamast, raha pangast, plaate plaadifirmast (ka kips- ja saepuruplaate) ning rokkstaar peab lihtsalt välja nägema nagu värske kevadtuul, sest kõige muu jaoks on tal mänedžer.

Pate hakkab rokkstaariks muidugi põhjusega. Pate arvab, et rokkstaarina ei pea ta korrutustabelit oskama ja ei jää nii teise klassi istuma. Korrutustabelit vastaks tema asemel mänedžer Tuukka. Õpetaja pole kahjuks sellega nõus, nii et Ella ja ta sõbrad otsustavad õpetaja hoopis laevaga ära osta. Õpetaja saaks seal ennast oma perega sisse seada, sest ühistuonu tahab ta korterist välja tõsta. Ühistuonule millegipärast ei meeldi Lapimaalt toodud Koi ja Ott, kes uluvad öösel. Nii käib ühistuonu päeval õpetaja ukse taga undamas.

Asjad võtavad ootamatuid pöördeid. Teate, nagu alati. Lahenevad ka nagu alati, sest kui kaks pead on kaks pead, siis seitse pead on... seitse pead, mis mõtlevad kõik erakordselt erinevalt. Näiteks kui esialgu sadamas laevu ei paista, siis...

"Kus siis laevad talvel on?" imestas Hanna.
Keegi meist ei olnud sellele kunagi mõelnud.
"Võib-olla lähevad nad lõunasse nagu linnud," pakkus Samppa.
"Võib-olla kaevuvad nad põhjamutta nagu kogred," mõtiskles Tiina.
"Võib-olla talvituvad nad seemnetena nagu lilled," arvas Hanna.
"Võib-olla tõmban ma selle püksepidi masti, kes iganes need laevad ära peitnud on," ähvardas Pukari.
"Võib-olla peaks me koju minema, enne kui ema meid leiab," muretses Samppa.
"Võib-olla on laevad talveunes nagu meie isa," pakkus Pate.
"Kas teie isa veedab siis talved talveund magades?" uuris Hanna.
"Ja suved ka," kinnitas Pate. "Talved diivanil ja suved võrkkiiges."
"Võib-olla peaksime me kelleltki nõu küsima," otsustas lõpuks Tuukka.

Lugemisrõõmu ja nalja oi-kui-palju! :)

Raamatu esimest peatükki saab lugeda siin.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar