Siiri lood

laupäev, 12. detsember 2015
Kas te Ellat ja tema sõpru mäletate? Ei, ma ei hakka jälle neist rääkima! No kui, siis millalgi hiljem... Sain teada, et sama kunstnik (Mervi Lindman) on joonistanud pildid ka Tiina Nopola kirjutatud Siiri lugudele. Otse loomulikult kookisin kolm Eestis ilmunud raamatut riiulist välja ja... ja jäin neid tummalt põrnitsema. Kae imeht! Mis selle eesti keelega vahepeal on juhtunud?!


Lähemal uudistamisel selgus, et raamatud olid tõlgitud võru keelde. Targad keelemehed küll ütlevad, et see pole võru keel vaid hoopis murre, aga sõnu purssides tekkis mul kuri kahtlus, et need keelemehed lihtsalt puhuvad meile hambasse. No olgu, enamus sõnu olid arusaadavad, aga mõnedega pidin küll tükk aega maadlema. Eks "vüürus" kõlab küll nagu "vöörus" ja "hällü" nagu "häll", aga (vähemalt) meie kandis neid sõnu "esiku" ja "mänguplatsi kiige"  tarvis ei kasutata.

Minu kodus ei ole kunagi murdes räägitud ja ma olen saanud murdekeelest aimu Tartu bussijaamas vanamemmede vestlusi poole kõrvaga pealt kuulates. Arvatavasti seetõttu tunduski mulle Siiri alguses nagu väikene vanainimene. Rääkis täpselt samamoodi!
Inimene harjub teaduspoolest kõigega ja lõpuks harjusin minagi selle õ-rohke võru keelega. Andis isegi loole muhedust juurde!

Alguses ehk raamatus "Siiri ja kolm Ottot" tahab Siiri endale väikest õde või venda. Kui ema ütleb, et neid ei saa, siis otsustab Siiri, et sel juhul peab ta saama vähemalt koera. Vanemad tahavad seda koeraasja hiljem arutada (tunni ao peräst) ja seepärast läheb kannatamatu tüdruk ise välja sobivat koera otsima.
Kui ta tagasi tuleb, siis Siiri ei kõnõlõ´ inämb pinist. Istus õnnõ aknõlavva pääl ja vaht vällä. /.../
"Siiri," ütles imä. "Nüüt mi võis pinist kõnõlda´."
"Kõnõlõmi tuust tunni ao peräast," vastas Siiri.
"Siiri," küsüs esä. "Kaemi piniraamatut?"
"Kaemi tuud tunni ao peräst," ütles Siiri. 

Siiri leiab midagi paremat kui koer.

Raamatus "Siiri ja kahuskinõ Kerttu" avastab Siiri väike-Ottole sünnipäevale minnes tema hoovist ühe kasimata lapse. See ei olegi võõras metslane, vaid hoopis Ottode oma täditütar Kertu, kelle vanemad on sinna jätnud. Ottodele Kertu meeldib, sest nemadki armastavad porilompides jalgadega sulistada ja lihapalle kätega suhu toppida. Siiri seevastu on hästikasvatatud tütarlaps ja nii läheb ta kohe kahuse Kertuga tülli.

Siiri kisk Kerttut palmikust. Kerttu om kinni´ haardnu Siiri kleidist.
"Lasõ´ vallalõ," rüük Siiri.
"Ei lasõ´, sa tattnõna."

Loomulikult ei jää nupukas Siiri kauaks koju pillima ja nukrutsema, vaid leiab nipi, kuidas Ottod tagasi saada.

Kolmandas loos "Siiri ja mõtsik Hunskeli" saab Siiri endale sünnipäevaks koera. Ei tea, kas ristiisad Ottod viibutasid liiga hoogsalt oma võlukepikestega, aga kutsikas läheb millegipärast iga päevaga metsikumaks ja üleannetumaks.

Tä jürä toolijalgu ja näppäs sukkõ ja kängi. Siiri, esä ja imä istva väsünüle sohva pääl.
"Mul ei olõ inämb üttegi tervet raamatut," pomisõs esä.
"Mul ei olõ inämb üttegi tervet sukka," tsähvas imä.
"Kon mu tõõnõ suss om?" küsüs Siiri.
"Hunskeli sei är," ütles esä.

Hunskeli pannakse koerte lasteaeda. Alguses ei suju seal kõik hästi, aga igale murele leidub lahendus. Vähemalt Siiri leiab selle!

 Ilma nende toredate piltide poleks lugu pooltki nii mõnus ja ilma nii toreda loota poleks pildid ka nii mõnusad. Jään pikisilmi ootama uusi jutte!
Need, kellele võru keel tundub liiga keeruline, võivad vaadata Leevi ja Jukka Lemmety raamatut "Esä poig". Teksti on vähe, aga pildid on h-u-n-n-i-t-u-d!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar