Sami saladused

kolmapäev, 23. detsember 2015
Sam lamas mõnusasti külma päikese käes. Kix ohkas: "Sam!" Ta katsus niiskeid, pikki valgeid imekarvu. Ta pistis nina uuesti Sami kaelavoltidesse ja tahtis öelda igasuguseid asju. Saladuste kohta, ellujäämise kohta, koju tagasi tulemise, telgiplatsil müramise, hobuste ja koerte kohta, aga kõigest sellest jutust ei tulnud midagi, sest juba ütles Sam midagi.
Sam ütles seda, mida Cracker oli öelnud, et Sam ütles.
Kix. Kix. Kikkekix.

Öeldakse, et koer on inimese parim sõber. Võib-olla see seletab, miks koertest jutte kirjutatakse: oma parima sõbraga tahaks ikka terve maailma ees kiidelda.  Pürenee mäestikukoerast nimega Sam on  Edward van de Vendel juba ühe raamatu kirjutanud. Nüüd on sellele ilmunud järg pealkirjaga "Sami saladused". Jutt algab enam-vähem sealt, kus eelmises raamatus pooleli jäi ja on sama huvitav ja eluline. Raamatu kujunduski on samamoodi stiilne.

Kui ma nüüd üdini aus olen, siis meeldis mulle see raamat isegi rohkem, sest see rääkis vananemisest ja inimlikust headusest. Viimasest kirjutatakse küll pea igas raamatus, aga esimesest ainult tsipake kui sedagi.

Sam on hakanud veidralt käituma. Vahel on ta väga elurõõmus ja mänguhimuline, aga vahel vaatab ta tühja pilguga kaugusesse, nagu ta ei saaks aru, kus ta viibib. Ühel päeval Sami enam pole. Tal oli õuekoerana harjumuseks aeg-ajalt ära käia, aga seekord päevad mööduvad, aga koer ei naase. Kogu pere on mures. Kuhu Sam kadus ja kas ta on veel elus?
Sam on läinud sinna, kust ainult Kix oskab teda lõpuks otsida. Kui koer on inimese parim sõber, siis on ka koera (Sami) parim sõber inimene (Kix).
----------------------------------------------------------------
Siinkohal on paslik soovida kõigile häid jõule lähedaste ja sõprade seltsis.  Nautige seda imede aega! Ja kui nüüd veel midagi soovida, siis, tõepoolest, natukene lund ei teeks üldse paha! Raamatust lugedes pole see pooltki nii ehe:)

0 köhatus(t):

Postita kommentaar