Peeter ja kuu

neljapäev, 17. detsember 2015
Parim kink, kui ei hooli sa vaevast,
tuleb otsida tähisest taevast.
Oma ainsale emale muu
pole küllaltki hea kink – kui vaid kuu!

Aga kuidas võiks kuu saada kätte?
See on raskem kui kujutad ette...

Täna me ei loe, täna vaatame pilte! Ma tean, ma tean, lugemine on hea ja kasulik ja aitab saja tõve vastu, aga vahel on hea ennast tugitoolis kerra tõmmata ja kirjakeele asemel hoopis pildikeelt lugeda. Sellist patustamist võib igaüks endale lubada, sest lisaks kõigile neile toredatele kirjanikele on maailmas palju vahvaid kunstnikke, kes annavad lugudele värvi ja vürtsi.

Jäin seekord imetlema Célia Chauffrey joonistusi raamatus "Peeter ja kuu". Luules kirjutatud loo autor on Alice Brière-Haquet ja see räägib poisist, kes on kasvult nagu päkapikk. Jah, eks minugi mõtted kandusid kohe jõuludesse, aga pean teile pettumuse valmistama: Peeter ei ole SEE päkapikk. Peeter on lihtsalt lühikest kasvu. Võib-olla tõlkijal Leelo Tunglal mõlkusid lugu eesti keelde ümber värsistades lihtsalt jõulud meeles... Tegelikult on Peeter üks tavaline poiss, kes elab sellises toredas linnas:


Peetril on imetore ema: hoolitsev, kangesti kena, elegantne, helge peaga... ja Peetrist tükk maad suurem.


Peeter tahaks talle midagi erilist kinkida ja ta otsustab talle taevast kuu alla tuua. Tuleb aga välja, et kuud ei olegi nii kerge taevast kätte saada. Küünita kuidas tahad, ikka ei ulatu. Isegi kui poiss kutsub appi isa, sugulased, naabrid ja kaugema rahva jääb natukene puudu.


Peale selle hakkab ta kahtlema, kas siis, kui ta igale abistajale kuust tüki annab, tal emale kinkimiseks üldse midagi alles jääb. Mida siis teha?

Ma loodan, et ma katkestasin nüüd kõige huvitavama koha pealt. Ülejäänud lugu ja pildid on raamatus. Sugulaste ürbid on väga värvikirevad ja kadedaks tegi, et mõnel linnal on päris oma kaelkirjak. Tahan ka! :)

0 köhatus(t):

Postita kommentaar