Sõnumitooja

kolmapäev, 25. november 2015
Ma magan.
Kuni ma voodis leban, tõmbuvad tunnid mu ümber tuimaks. Näen unes möödunud ööd, mõranenud hommikupäikest ja hiiglase mõõtu mehe värisemist. Kas ta on tagasi linnas? Kas ta kõndis tagasi või ehk õnnestus tal koguni hääletada? Püüan sellele mitte mõelda. Iga kord, kui need mõtted minu juurde voodisse poevad, keeran teise külje ja üritan neid puruks litsuda. Need nõrguvad mu alt välja.

Kas te Markus Zusaki "Raamatuvarast" olete lugenud?

Veider, mina ei ole. Tal õnnestus kuidagi minust kaarega mööda minna. Hiljuti hoopis leidsime "Sõnumitoojaga" teineteist. Teadupärast on internetiavarustes lõputult nimekirju. Inimestele vist meeldivad nimekirjad... Ühes sellises oli ära toodud 27 tõsiselt alahinnatud raamatut (täpsemalt: "27 seriously underrated books every booklover should read") ja sealsete väljavalitute hulgas oli ka seesama Markus Zusaki "Sõnumitooja". Raamat, mis jääb tavaliselt tema esikteose varju.

Hakkasin lugema ja lugesin... ja lugesin...ja, kujutage ette, lugesingi ühe ropsuga lõpuni välja! Vahepeal sai päevast õhtu ja õhtust öö, aga mina ikka veel lugesin. Ainult korraks tõusin üles, et lamp põlema panna. Kui lõpetasin, siis oli peas kaks mõtet:
1. Hämmastav, kui toreda raamatu saab kirjutada luuserist taksojuhist, kelle koer Uksehoidja lõhnab nagu solgitoru!
2. Väheke maisem mõte: ehk võiks keegi teine minu asemel homme täna tööle minna, sellal kui mina lõpuks uinun.

Teine mõte (loe: soovunelm) ei läinud muidugi täide. Esimese panin tallele.
See raamat lööb ometigi pahviks kohe esimesest leheküljest peale. Alates pangaröövist, mis ei ole üldse nii nagu peaks, ja siis läbi lõputu mölisemise, huumori ja südamlikkuse selle lõpuni, mis pole ka üldse nagu peaks. Kahtlustan, et Zusak puhtast kiusust lõpetas loo teisiti, kui enamus lugejaid ootas ja ootab.

Ed Kennedy on 19-aastane taksojuht, kelle elu on mõttetu. Mis teha, on lihtsalt üks luuser. Tema ema kasutab tema kohta isegi vängemaid väljendeid. Peale pangaröövi takistamist (või siis "takistamist") hakkab ta saama mängukaarte (ässasid), millel igaühel on kolm ülesannet. Või siis "ülesannet", sest Ed peab ise välja nuputama, mida paganat temalt oodatakse. Nii väikseid heategusid tehes selgub, et...

... ah õige, ei tohi liiga palju ära rääkida! :) Võib-olla loete ühel päeval ise seda raamatut. Täpselt siis, kui teil seda tarvis on. Head mõtted on igatahes garanteeritud!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar