Poisike rukkis

laupäev, 21. november 2015
Nüüd lippas Priit endisest palju sagedamini ka metsast välja: Pardiaugu lahe roostikku, karjamaale, põllale – kirjakeeli põllule – või koguni külla. Kas siis maasikaid, muulukaid või maarmaksu ehk magesõstart sööma. Ehk siis niisama rukkisse, kus talle meeldis mööda enda poolt sissetallatud radu liikuda ja rukkililli imetleda. Viimaseid tõi ta sageli ka koju kaasa, sest kambri laual vaasis nägid nende taevassinised õied koos mõne ätse ehk härjasilmaga kenad välja. Veel meeldis talle rukkis oma platsikesel – mõnikord ka koduõuel – selili maas taevasse vahtida.

On raamatuid, mille järele võin kõhklemata oma käe sirutada... või mis käe, ikka KAKS kätt korraga, silmad kiirelt ringi vilamas, et keegi jumala eest minust ette ei jõuaks. Ahnus pole häbiasi! Peale selle on raamatuid, mida vaatan ebalevalt küll siit, küll sealt küljest, loen tagakaanelt tutvustust, lappan lehti... Vahel jätan, vahel võtan. Eet Tuule  raamatu "Poisike rukkis" siiski võtsin.

Raamatul on ka alapealkiri – "Elu sõjajärgses Eestis lapsepilguga" –, aga see on eksitav. Rääkis ta küll sõja ajal sündinud Priidu kasvamisest Harjumaal ja Saaremaal (aastad 1944-1956), aga pilk ei olnud lapse oma. No lihtsalt ei olnud ja kogu moos! Läbi poisikese silmade vaatas ja kirjeldas maailma täiskasvanud mees hilisemast ajast, kes teadis, kuidas on õige mõelda ja kuidas ennast kiita. Jah, sellised asjad ikka hakkavad lugedes häirima... Tõepoolest, kallid kirjanikud, laske oma tegelastel vabalt kujuneda!

Teine asi, mis väheke tuska tegi, oli see, et Tuule ei olnud kõiki vana aja kõnepruugi väljendeid lahti seletanud. Eks see "saianaise stiil" ja "korv" panid küll pea valutama. Nende jaoks, kes sündisid vähemalt nelikümmend aastat hiljem võiks armulikkust üles näidata ja vana aja asjadel ja tavadel pikemalt peatuda. Ikka selleks, et me saaks natuke õhata ja uneleda!

Muidu mulle raamat meeldis. Ma loodan, et ma ei kõla nagu minu keeleõpetaja, kes alati ütles, et "väga hea, Diana", aga samas polnud ta mu tööd parandades punast värvi üleliia kokku hoidnud. Mulle meeldib lugeda loodusest (sellest võiks alati rohkem olla) ja mulle meeldib, kui ei kirjutata ainult olevikust, tulevikust ja võimalikkusest (fantaasiakirjandus), vaid ka olnud aegadest: vanemate, vanavanemate ja vanavanavanemate aegadest. Sellest, kuidas kitsastes oludes hakkama saadi, maal tööd teha vihuti ja pitsi põhja ei sülitatud, vanasti koolis käidi, tattnina valgel õpiti, tuhvleid maha pandi...

... ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Kadestan siinkohal kõiki, kellel vanavanemad ei ole mulla all, sest nii saate neid lugusid mitte ainult lugeda vaid ka kuulata.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar