Linnalindpriid

laupäev, 7. november 2015
It towered at least ten metres above them and in the middle – in metre-high graffitied letters – were the words URBAN OUTLAWS.
A major road went over the bridge. Traffic flowed across it day and night.
Jack shook his head. "How did you do that?"
Slink shrugged. "Stencils."
"Funny. I mean, how did you get up there?"
Slink shrugged again. "Climbed."

Vahepeal seisad riiulite juures, uurid raamatuid ja mõtled, et see pole päris see ja see ka mitte ja ei, see pole kohe üldse see. Ükskõik kui palju kodus või raamatukogus riiulites raamatuid on, vahel tahaks ikka lugeda midagi muud. Midagi, millest pole veel keegi rääkinud. Midagi, mis on see õige.
Nii ma tutvusingi kolme teismelisest kriminaaliga: Jacki, Charlie (Charlotte), Obi (Joseph), Slinki (Tom) ja Wreniga (Jennifer). Kui ma olin ka raamatupoes tükk aega sõrmega üle raamatuselgade tõmmanud ja mantrana korranud "see pole see", jäi mulle silma Peter Jay Blacki "Urban outlaws" (tõlkes "linnalindpriid"). See polnud ehk küll see, aga huvitav tundus sellegipoolest. Juba kaas oli köitev ja kodus lugema asudes ei pidanud ma pettuma. Möllu ja põnevust jagus mitmeks päevaks ning imalaks ei kiskunud asi üldse (selgitus: mulle meeldib, kui tüdrukud saavad ka mootorrattaga ringi kimada, tehnikavidinaid leiutada ja ohtlikel missioonidel osaleda).

Londonis sügaval maa all (seal kus lähevad metrooliinid) pesitsevad oma punkris viis vahvat linnalindpriid. Nad on kõik lastekodust põgenenud ja teenivad nüüd endale elatist pahadelt võttes ja headele andes. Täpselt nagu Robin Hood vanadel headel aegadel. Ainult selle vahega, et vibudega pole enam midagi teha, tuleb hoopis osata turvakaameratesse häkkida, programmikoode kirjutada, mööda seinu ronida ja üle seitsmemeetriste sügavike hüpata (sellega saab Slink suurepäraselt hakkama!), moodsat tehnikat tagatoas kokku klopsida... Jah, on alles elu! Ühel öisel retkel, kus relvakaupmehe Benito Del Sardo konto tehakse miljoni võrra tühjemaks, avastavad nad midagi ootamatut. Nad saavad teada, et majas, kus nad vahti pidasid, hoitakse...

Teate, seda ma ei tohi vist ära öelda! Ainult võin mokaotsast pillata, et see on midagi, mille näppimisest tuleb igavene suur jama. Parem oleks olnud see sinnapaika jätta, ükskõik kui ahvatlev selle tehnikaime töölesaamine võis tunduda.

Raamatule on ilmunud (praeguseks) ka kolm järge: "Blackout", "Lockdown" ja "Counterstrike". Millised head lühikesed pealkirjad! :)

P.S Kui Peter Jay Blackil selle küberkuritegude seeria kõrvalt aega üle jääb, siis võiks ta pikemalt kirjutada ka oma isast. Sellest, kes läks poodi kingi ostma, aga ostis hoopis tuulelohe, sest ilm juhtus tuuline olema ning kes suutis superliimi abil kõik asjad ära parandada.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar