Härra Viigikübar ja Thoufve loss

laupäev, 28. november 2015
Mõne jutu järgi võib igatsema jääda. Kunagi ammu lugesin imetoredat jõululugu helesinisest mänguvedurist. No olgu, võib-olla oli see vedur hoopis taeva- või tumesinine, kes seda ikka enam mäletab (mina vähemalt mitte), põhiline oli hoopis see soe tunne, mille see raamat hinge pikaks ajaks jättis.
 Seniajani olin arvanud, et nii häid jõululugusid rohkem pole, aga lugesin Annelis Johanssoni raamatut "Härra Viigikübar ja Thoufve loss" ja hinges hakkas jälle midagi helisema.

Lugu algab tegelikult juba oktoobris, mil Vilhelmi isa Fredik Sivertsson näitab pojale, kuhu ta kavatseb ilmatu kõrge hoone rajada, et seal oma imetablettidega äritsema hakata. Ainult et...

"Isa," sosistas ta (Vilhelm) ebalevalt, sest ta ei tahtnud õigupoolest tema elevat tuju rikkuda. "Isa, selle koha peal on ju maja. Kõrghoonet ei saa ehitada, kui teine maja ette jääb. Või mis? Ei saa ju?"

Vilhelmi uurimisretke käigus selgub, et see teine maja, mis on juhtumisi endine teatrimaja, ei ole üldsegi tühi. Seal elavad maailma kõige kentsakamad tegelased ja nemad pole üldse huvitatud sellest, et nende kodu maatasa tehakse ja nad ise talvel kuuse all kringliks külmuvad. Midagi tuleb ette võtta ja kohe!
Neile on abiks ka surnuaiavaht Frasse, kes oskab kitarril kahte ja poolt jõululaulu mängida ja Krakowis elav imekaunis Hedvid Eleonora, kes juhtumisi suri juba 1945. aastal.
Ärge muretsege, jõululaupäevaks on kõik ilusasti lahenenud! :)

Raamatu pooltteist peatükki saab lugeda siin. Selle aasta septembris ilmus jutule järg "Festival på slottet Thoufve" (tõlkes: festival Thouve lossis), mida loodetavasti varsti-varsti saab ka eesti keeles lugeda.
----------------------------------------------------------
Tõepoolest, homme on juba esimene advent!

0 köhatus(t):

Postita kommentaar