Uduprints

laupäev, 10. oktoober 2015
Caín se aproximó lentamente a ella y acercó su rostro al de la muchacha. Alicia sintió un intenso hedor dulzón y nauseabundo que emanaba de Caín. Enfrentando su mirada, Alicia escupió en la cara del mago.
—Váyase al infierno —dijo, conteniendo la rabia.
Las gotas de saliva se evaporaron como si las hubiese lanzado a una plancha de metal ardiente.
—Querida niña, de allí vengo —replicó Caín.
Lentamente, el mago extendió su mano desnuda hacía el rostro de Alicia.


Cain astus aeglaselt Alicia juurde ja lähendas oma näo tema näole. Tüdruk tundis Cainist õhkuvat magusat, iiveldamaajavat lõhna. Alicia vaatas talle silma ja sülitas talle näkku.
"Käi põrgusse," ütles tüdruk raevu talitsedes.
Süljepritsmed kadusid, justkui oleksid need maandunud tulisele triikrauale.
"Armas laps, sealt ma just tulen," vastas Cain.
Aegamisi sirutas maag oma palja käe Alicia näo poole.

1993. aastal trükivalgust näinud noorteromaan  "El príncipe de la niebla" (eestikeelses tõlkes "Uduprints") oli hispaania kirjaniku Carlos Ruiz Zafóni esimene teos. Mingil seletamatul kombel jõudsin ma selle alguse juurde hoopis lõpus. Kui "Unustatud raamatute surnuaia" sarja viimane raamat välja arvata – jah, ikka see "Tuule varjust" alguse saanud saaga neljas ja lõplik kild, mille tahumisega senjoor Ruiz päevad ja ööd ametis peaks olema (parem oleks!) – olen ma nende kõigiga oma õhtuid veetnud. "El palacio de la medianoche" ("Keskööpalee") ja "Las luces de septiembre" ("Septembrikuu tuled"), mis koos "Uduprintsiga" moodustavad "Udutriloogia", leidsid erinevatel aegadel tee mu öökapile ja kirjaniku nn üleminekuromaani "Marina" olen ma siingi tutvustanud.

"Uduprintsist" olen ma kunagi lugenud ühte katkendit. Ma ei hakka salgama, et nüüd tervet raamatut lugedes olin veidi pettunud, et lugu oli hoopis teistsugune, kui ette kujutasin. Olen juba selline, et must kass ei seostu mul mingi musta maagia ega muu hookuspooklusega, vaid minu kujutlustes löövad mustad kassid mahedalt nurru, lakuvad alustassilt piima ja tipivad graatsiliselt mööda õhtuseid tänavaid.
Samas oleksin ma pidanud ometigi aimama, et seekord nii pole. Kui sama kirjaniku teoseid palju lugeda, siis juba oskad asju ette näha. Carlos Ruiz pole selles mõttes mingi erand ja ka tema raamatud on sarnased. Kasvõi see kurjus: ta vahetab küll nime ja nägu (vahel ei vaevu ta isegi seda tegema), ilmub välja maailma eri paigus, aga peibutamise ja hiljem tasu sissekasseerimise jaoks on tal sarnased võtted.

 Sel korral on tema nimeks Uduprints ehk Cain ja ta on ennast sisse seadnud väikeses maketilaadses rannikulinnas, mis minu oletuste kohaselt asub Prantsusmaal. Sinna tuleb 1943. aastal sõjakära eest pakku Carverite perekond: kellassepast isa Maximilian, ema Andrea, viieteistkümneaastane Alicia, tema kolmeteistkümneaastane vend Max ja pere pesamuna kaheksa-aastane Irina. Nad seavad ennast sisse majas, mille laskis 1928.aastal ehitada Londoni kirurg Richard Fleischmann oma perele, aga peale ainsa lapse Jacobi uppumist kolis abielupaar sealt ära.
Tahaks kirjutada, et "alguses oli kõik imeline", aga ei olnud. Kohe alguses juhtus kummalisi asju: jaamahoone kella osutid liikusid ajas tagasi, leitud kassil olid huvitavad toidueelistused, kujude aias olev kloun justkui... teate, see võib tunduda jabur, aga ta justkui oleks asendit muutnud.
Ajapikku hakkab kildudest moodustuma lugu, mis oma uskumatusest hoolimata on tõsi ja ei tõota midagi head.

Võiks arvata, et olles juba eelnevalt saanud Ruiz Zafóni raamatutest üledoosi, tundus "Uduprints" mulle surmigavana. Hoopis vastupidi: Ruiz Zafón kirjutab nii luuleliselt, köitvalt ja müstiliselt, et tema raamatuid loeks ma kogu aeg. Ta lükib mõtteid lauses ritta nagu helmeid nöörile ja ühel hetkel sa mitte ainult ei loe juttu, vaid ka tunned seda. Näiteks sulged silmad ja näed oma silme ees ääretut ookeani... Keskpäevapäikeses helkleva mere elektrisinine toon talletus ebamaise ilmutusena tema vikerkestale.

Mulle meeldivad raamatud, millega saab unistada.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar