Telefonilood

laupäev, 24. oktoober 2015
See on lugu Alice Kukkujast, kes alati igale poole kukkus. Kord tahtis vanaisa teda aeda viia, kuid Alice oli kadunud.
"Alice, kus sa oled?"
"Ma olen siin, vanaisa!"
"Kus siin?"
"Äratuskellas."
Alice oli äratuskella sisse pugenud, et seal pisut ringi vaadata, ning ta oli hammasrataste ja vedrude keskele ära eksinud. (...)

/loost "Alice Kukkuja"/

Teate, mul on väga hea meel. Mul on hea meel, et lisaks sinule, minule, meile ja teile ning ka Taanis elavale jonnakale Sallile, elas kord Itaalias Vareses (hääldatakse kahjuks "vareese") väike tüdruk, kes samamoodi oli tõeline meister juttude lunimises. Tema isa sinjoore Bianchi (hääldus "bianki") oli kuus päeva nädalas kodust eemal, aga otse loomulikult ei olnud see mingi vabandus viilimiseks. Seetõttu helistas sinjoore igal õhtul täpselt kell üheksa oma tütrele ja rääkis talle ühe unejutu. Gianni Rodari kirjutas need jutud üles ja avaldas raamatu "Telefonilood". (Kahtlustan, et ta töötas telefonijaamas...)

Kuigi alguses tekitasid need võõrad itaalia nimed minu peas tõelise virvarri, harjusin ma pikapeale ära. Lood ise olid väga toredad. Need olid eranditult KÕIK vahvad ja seetõttu on mul raske parimaid esile tõsta. Rändasin koos Päevavaras-Giovanninoga ("džovanniino"), kukkusin koos Alice´ga ("aliitše"), lõhkusin haamriga lossi, närisin jalgrattaid, varastasin Colosseumi, kandsin kõrvadega vett, kõndisin mööda teed, mis viis eikuhugi; tundsin kannikesele kaasa, kaotasin jalutuskäigul käsi ja jalgu... Jaburad on need jutud tõepoolest, aga see on ainult hea. Jaburate juttudega saab hästi unistada ja no teate, näiteks matemaatika võib peale selle raamatu lugemist kolm korda (pluss neli jagatud kahega) huvitavam tunduda ja kosmosesse võiks hommepäev lennata.

"Telefonilood" ilmus eesti keeles esmakordselt 1980. aastal (loe: ammu-ammu). Avastasin kahte raamatut kõrvutades üllatusega, kui palju sõltub lugu piltidest. Oleks nagu sama raamat, aga nagu ei oleks ka...

0 köhatus(t):

Postita kommentaar