Helde puu

laupäev, 31. oktoober 2015
Kord oli puu...
kes armastas  üht väikest
poissi.
See poiss tuli iga päev

tema juurde
ja
   korjas
         puu
 alt
    lehti ja...

Iga raamatu jaoks on oma aeg. Seda ütles mulle ema, kui ma väiksena püüdsin lugeda raamatut, millest ma mitte midagi aru ei saanud. Hiljem mõistsin, et mõne raamatu aeg ei saabu kunagi. Näiteks tolle raamatu oma oli juba ära olnud jättes talle vaid tüütu kohustuse riiulis kükitada ja kena välja näha. Esimese ülesandega saab ta kusjuures palju paremini hakkama kui teisega.
Samas on ka raamatuid, millele antakse rohkem võimalusi, rohkem aega. Kui ma lugesin – nii pilte kui teksti – Shel Silversteini raamatut "Helde puu", siis mulle meenus, et ma olen teda juba käes hoidnud ja imetlenud. Oli saabunud jälle tema aeg ja kahtlustan, et kohtume ka tulevikus.

Lugu on lihtne, aga armas ja mõjuv. Oli kord puu, kes armastas üht poissi. Ta armastas teda nii palju, et isegi kui poiss oli suureks sirgunud ning ei mänginud temaga, täitis ta kõik tema soovid. Poiss nõudis ja puu andis.

Mind hämmastab nii osade juttude ajatus kui ka see, et väheste sõnade abil saab öelda rohkem kui paljude. 1964. aastal kirjutatud "Helde puu"  väärtust pole need vahepeal möödunud viis kümnendit mitte kriimuvõrragi kahandanud.
Mul on ainult kahju, et raamatukogu raamatute pilte ei tohi värvida. Sellised mustvalged pildid paratamatult ahvatlevad kuriteole... :)

0 köhatus(t):

Postita kommentaar