Tallinna vanalinna kummitusmajad

reede, 7. august 2015
Kohe Balti jaama taga tänase Jaama turu kohal avati vahetult enne raudtee ehitust 19. sajandi teises pooles salapärane varjusurnute kodu. Veidrikust tohtrihärra Heinrichsenil oli kinnisidee, et Tallinna tuleb rajada varjusurnute hooldusmaja. Liikus ju tollal Euroopas ringi igasugu verdtarretavaid õudusjutte inimestest, kes surnute pähe maha maetud ja siis hauas meelemärkusele tulnud. 

Tohtrihärra pärandas oma vara linnale tingimusega, et selle eest rajatakse Kopli surnuaeda viiva tee äärde varjusurmas olevatele inimestele varjupaik, kus neid siis päästa saaks. Sugulased võisid oma lahkunud sinna hoiule viia – ehk ärkab äkki veel surnuist üles. Samas pidi olema eraldi tuba mõne voodiga, kus ülestõusnud võiksid rahus oma tuleviku üle järele mõelda./.../

(Jaan Juske blogist, 27.juuli 2015)

Selle aasta suvi on olnud lugemist soosiv. Kui väljas ladistas vihma, võtsin riiulist järjekordse raamatu, mille olin laenutanud nii ammu, et häbi hakkab, ja lasin jutul end kanda päiksepaistelistele radadele. Olgu, üsna tihti olid need rajad hoopis padrikulised, sünged ja salapärased, sest põnevus sobib vihmasesse pärastlõunasse imehästi.
Eelmise nädala paduvihma ajal jõudsin Jaan Juske raamatuni "Tallinna vanalinna kummitusmajad". Raamat on ilmunud sarjas "Isa põnevad unejutud ajaloost", millest ma, piinlik tunnistada, polnud varem midagi kuulnud. Pinguta kuidas tahad, aga ikkagi hiilib üks osa raamatutest sinust suure kaarega mööda ja saad alles hiljem teada, et midagi sellist on KA kirjutatud.

Ütlen kohe alguses ja ausalt ära, et ma pole ajalooga kunagi sinasõber olnud. Koolis oli see mu nõrgim aine, sest mulle ei jäänud aastaarvud meelde. Minu jaoks ei ole niivõrd oluline, millal sündmused toimuvad, vaid kuidas need toimuvad. Õnneks sain ma hiljem teada, et lisaks ametlikule ajaloole (=sõdade jada) on olemas ka hulk palju lõbusamaid ja huvitavamaid ajalugusid, millega võivad isegi minusugused kapriisitarid sõbruneda. Eks osaliselt sellel põhjusel köitiski mu tähelepanu see raamat: kummituste ajalugu on põnev, Tallinn vanalinn mulle meeldib... ja Merilyn Anvelti tehtud öökarva pildid olid kirsiks tordi peal.

Mida vanem linn, seda rohkem kummitusi, sest alati on mõni neitsi kloostri või kiriku seina sisse müüritud, keegi kaevu visatud, kuskil mõni õnnetu ennast üles poonud või siis poodud... Nii tekkis mul Tallinna vanalinna kummitustest lugedes paratamatult tunne, et mõnes majas elatakse päris pead-jalad koos.
Üldiselt oli raamat kuidagi  kidur ja koonerdav. Ei teagi, miks autoril oli kade meel mõnest kummitusest ja tema loost pikemalt kirjutada ning ta tõi selle asemel tihti ainult välja, et nähtud on seda või toda endisaegset Tallinna asukat end ilmutamas. Pikkade lugude asemel olid killud ja riismed, mõni üksik mahlakam pala välja arvatud (nt "Verega kirjutatud armastuskirjad"). Aastaarvud ja muud ajaloolised täpsused on paigas, aga kuidas mõni kummitus majas ringi looberdab, ukselinke lõgistab ja kuklasse hingab, seda tuleb endal ette kujutada.
 Nojah, võib ka nii! Seega kui Tallinna vanalinna lähete, siis võtke see raamat kindlasti kaasa ja näiteks Pikk Jalg 14 hoonest möödudes mõelge, kuidas seal uitab ringi Must Parun.


Katkendit raamatust saab sirvida ja lugeda Rahva Raamatu vahendusel siin.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar