Vigur kellassepp

esmaspäev, 22. juuni 2015
Oi, Sa võtsidki selle raamatu kätte! Küllap Sa vaatasid kaanepilti ja. Kaanepildi peal, et Sa teaksid, on Ördinand. Uurmaaker. Kellassepp noh. Vigur kellassepp. Aga seda Sa kaane pealt juba lugesid. Küllap meeldib kellassepp Ördinand Sulle ka, sest muidu ei oleks Sa raamatut ju ringi keeranud, et uurida, millest too "Vigur kellassepp" õieti vestab, mis või kes selle raamatu sees õieti on. /.../

Jah, nii oligi! Alguses vaatasin seda vahvat kaanepilti. Kellassepp tundus olevat väga tore ja ontlik vanahärra: lai triibuline sall hoogsalt üle õlgade visatud, väike lustlik kassipoeg rihma otsas kurnjäumas ja lahke pilk ümmarguste prilliklaaside tagant mulle otsa vaatamas. Siis keerasin raamatu tagakülje ja selle asemel, et lugeda, millest raamat räägib, hakkas raamat hoopis minuga juttu ajama. Einoh, selleks ei olnud ma küll valmis. Mäherdune lobamokk!

Kaie Ilvese raamatuga "Vigur kellassepp" olid üldse kummalised lood. Jutt oli ise ka kummaline, aga need lood, mis selle ümber nagu äikesepilved kobarasse kogunesid, vat need olid ikka tõeliselt veidrad. Mulle meenus üks vanajumala detsember, mil ma õppisin eksamiteks. Olin endale laenutanud raamatukogust ühe raamatu. Nagu hiljem selgus, siis sellise tõsise ja veidike depressiivse, aga pealkiri oli tal väga ilus – "Preili Smilla lumetaju". Ütlen juba ette ära, et raamatu sisu mulle ei meeldinud, aga see pole üldse oluline. Oh ei! Kuna mul ei olnud eksamite kõrvalt üldse mahti teda avada, siis hakkas ta minu peas oma elu elama. Päeval õppisin eksamiteks ja õhtul mõtlesin väikesest preili Smillast, kes elas põlislaanes ja ajas öösel nagu jahikoer lumejälgi. Tema tundlik nina tundis kohe kaugelt ära, kas kusagil on tulemas seda pehmet valget vatti, mida meie nimetame lumeks ja mille jaoks põhjapõdrakasvatajatel (ja üldse mitte eskimotel) on rekordiliselt palju sõnu. Kuigi hiljem raamatut lugedes selgus, et see rääkis hoopis millestki muust, meenutan ma heldimusega neid pealkirjast sündinud mõnusaid lugusid oma mõtteilmas ja ütlen alati, et see oli hea raamat. Raamat võib olla hea ka kesisest sisutekstist hoolimata.

Kellassepa-looga juhtus midagi sarnast. Lugu hakkas ennast ise looma. Ringutas ja sirutas oma laiu haarmeid kaantest välja. Kui ma seda lugesin, siis tundus see tüütu. Teate, ma püüdsin ka aru saada, millest see tuli, sest tegelased olid ometigi värvikad ja väljendid nii toredad, et löö kasvõi suurest vaimustusest käsi kokku. Ma arvan, et asi oli jutustajas: ta lihtsalt rääkis ja kordas nii palju, et ajas mu hulluks. Lugesin paarkümmend lehekülge ja lugu muutus mulle suisa vastikuks. Siis sulgesin raamatu ja sel hetkel keris mu mõte lugu tagasi nagu kassetilinti ja mängis seda uuesti. Mängis seda oma rütmiga, et uurmeistri proua saaks piisavalt kaua katuseräästal istudes oma jalgu kõlgutada, sääsk oma roosades nööpsaabastes sirelipõõsas tantsu lüüa, mina nina vastu akent surudes koos tõbise härra Ördinandiga lume langemist imetleda... Oi, kui tore see lugu oli! Otse loomulikult sain ma siis aru, kui kohutavalt ebaõiglane ma nii toreda raamatu vastu olin olnud. Võtsin ta uuesti kätte ja...  Täpselt sama jant hakkas pihta ja nii lõpuni välja: alguses lugesin igavledes ja ärritunult varbaid liigutades raamatut, siis kerisin mõttes jutuaega tagasi ja nautisin lugu kogu selle sõnalises värvikuses. 

Raamatu sisust räägib teile raamat ise. Mina istun siin tuiutades, vaatan aknast välja ja unistan... lumest.

Valgeid räitsakaid nagu vanajumala pontsakaid lumekärbseid sööstis sõeludes alla maa poole nii tihedasti, nagu oleks keegi madala hatuse taeva ette lehviva tüllkardina tõmmanud. Säuhti.

P.S  .... ja preili Smilla pani kartulikoorimisnoa korraks kõrvale, tõmbas ninaga õhku ja...

0 köhatus(t):

Postita kommentaar