Unenäorong

laupäev, 27. juuni 2015
/.../ olin arvanud, nagu kõik algajad [kirjanikud], et mingit mõtet saab teoks teha seda vemmeldades, tagudes ja klohmides. Niisuguse kohtlemise peale paneb iga korralik mõte muidugi käpad risti, heidab pikali, suunab pilgu igavikku ning sureb.

/Ray Bradbury "Võililleveini" tagakaanelt/

Mulle meenus ülalolev mõte lugedes Andry Ervaldi raamatut "Unenäorong". No olgu, meenus mälestus sellest mõttest, sest otse loomulikult pidin ma "Võililleveini" täpsustamiseks riiulist välja otsima ja siis selgus, et algne tekst va sindrinahk oli vahepeal millegipärast veidi teistsuguseks muutunud, kui mina teda mäletasin, isegi raamat oli võõrast värvi, aga tegelikult pole see siinkohal üldse tähtis. Tähtis on "Unenäorong", mis mulle kangesti meeldis. Sai ta armsaks ikka sellepärast, et lustlikuid mõtteid polnud vaeseomaks klohmitud ja hauda aetud. Nad kasvatasid hoopis tiritamme ja tegid koerustükke, kõndisid mööda lage ja mugisid kapsapirukaid. Oi, teate, hetkeks ma kujutasin ette, et sellised mõtted (justnimelt sellised!) on nagu pääsupojad elektritraadil reas. Alguses istuvad vagusi ja sidistavad, aga, nojah, kaua sa niimoodi ikka vastu pead, sest istumine on väsitav ja kõik ümberringi nii huvitav ja uus. Lehvitad tiibu, tõused lendu ja kollaste rapsipõldude kohal surmasõlmi tehes tunned elust rõõmu.

Minu fantaasia laotas seda raamatut lugedes ka tiivad laiali ja lendas vurdi õunapuu otsa ning sealt vana kase kõige kõrgemale oksale. Ikka sellisele, kust hästi-hästi kaugele näeb. Tahtis ta ometigi uudistada seda maailmas ringi rändavat Küsimust (küll kiuslikku, aga hea südamega), kohvriga onu, voodit, kus ahvipere sai magada, kuninglikku tolmulappi aujärjele tõusmas... Mulle on muinasjutud alati meeldinud, aga "Unenäorongi" jutud on ikka kõrgekvaliteetne kraam. Neid pole vaja nunnutada ja poputada, need loovad ja kasvavad ise ning lõpuks on tunne, et oled osake jutust. Kui selliseid enne magamajäämist lugeda, siis näed unes kindlasti midagi toredat.Tõsijutt!

 Lugusid on üldse kokku palju rohkem kui tosin ja veidi vähem kui kolmkümmend ning neid on nii väikestele kui suurtele suurtele kui suurematele.Minu lemmikjutud olid "Elevant" ja "Unenäorong".Viimast tahaksin ma kangesti kellelegi edasi rääkida. Muinasjutte tuleb ikka jutustada, mitte ainult lugeda! Ainult et... kell on praegu vähe. Saame hiljem vana kase all kokku. Teate küll, seal rapsipõllu lähedal, kus pääsukesed elektritraadil istuvad. Muinasjutuaeg! :)

0 köhatus(t):

Postita kommentaar