Ime nimega Auggie

reede, 12. juuni 2015
Igatahes, asi pole selles, et ma hoolin sellest, kuidas inimesed minu peale reageerivad. Nagu ma olen musttuhat korda öelnud: olen sellega nüüdseks harjunud. Ma ei lase sellel end häirida. See on umbes sama asi mis siis, kui lähed välja ja õues tibutab pisut. Sa ei pane uduvihma pärast kummikuid jalga. Sa ei tee isegi vihmavarju lahti. Sa kõnnid sellest läbi ja paned vaevu tähele, et su juuksed märjaks saavad.
Aga kui hiigelsuur võimla on täis vanemaid, muutub uduvihm täielikuks orkaaniks. Kõik pilgud tabavad sind nagu veesein.

Ükskord sattusime Liisiga Facebookis lobisema. Kuna jutt läks raamatutele – arusaamatul kombel jõuame lõpuks alati nendeni välja – ja ma olin just-just kuulnud ühest lahedast teosest, siis otse loomulikult soovitasin seda ka Liisile. Liisi oli hämmingus: selgus, et ta on R.J. Palacio menukit "Ime" juba ammuilma lugenud. Enamgi veel – ta on sellest oma raamatukogu blogis kirjutanud. Talle jäi vaid arusaamatuks, miks MINA polnud "Imet" lugenud. Häbi mul olgu!

See "ükskord" oli juba tükk aega tagasi. Kahtlesin, kas üldse on mõtet sellest raamatust siin kirjutada. Ei, see on väga hea, suisa suurepärane, aga kuna enamus minu sõpru ja tuttavaid on seda raamatut juba lugenud ning selle ülistuseks oode rääkinud-kirjutanud, siis arvatavasti olete teiegi sellest kuulnud. Kas kordan? :)

Jah, see on Auggiest ehk August Pullmanist. Ta ei ole erivajadustega laps, ta on lihtsalt... erinev. Ta sündis sellisena ja seetõttu ei saa ta ka midagi parata, et tema nägu näeb välja nagu zombiel või mäekollil või nagu sulanud küünlavaha või... nojah, ta ise arvab, et ükskõik kuidas seda kirjeldada, on tegelikkus palju hullem. Algkoolis oli ta koduõppel, aga nüüd panevad vanemad ta Beecheri erakooli. See on nagu tapale saatmine: isegi kui kõik lõpuks laabub, on alguses väga raske. Väga raske on olla erinev, kui sa tegelikult tahad, et kõik võtaksid sind nagu omasugust.

Raamat on jagatud osadeks ja iga osa jutustab erinev tegelane: Auggie (kolm osa), Olivia (Auggie õde), Justin (Olivia poiss), Miranda (Olivia sõbranna ja Auggie suurim fänn), Jack (Auggie endine ja praegune sõber), Summer (Auggie sõber). Tulemus on väga huvitav.

Ma ei hakka sündmustest rääkima, saati kui kõik on seda raamatut juba lugenud või tahaksid nii väga lugeda. Keegi ütles mulle, et see on kurb, aga helge raamat. Minu arvates oli see pigem helge ja tore. Tore oma aususes. Keegi teine ütles, et see on nagu muinasjutt. Ei ole. Vähemalt minu arvates ei olnud. Sel juhul oleks pidanud Auggie saama endale uue näo ja kindlasti ka valge hobuse, kellel koos Summeriga loojangu poole kapata. Minu jaoks oli see meeldetuletus. Kui ma ütleksin seda meeldetuletust nagu härra Browne´i ettekirjutust, siis kõlaks see nii: "Kui keegi on sinust välimuselt erinev, ei tähenda see seda, et ta pole seesmiselt samasugune nagu sina. Luba tema seesmisel minal särada, sest välimus on ainult kest."

0 köhatus(t):

Postita kommentaar